Kaks

Laupäeval pidin oma kallile teisele poolele midagi ostma üllatuseks. Ostsingi siis. Tervenisti kaks asja. Esiteks kuna ta on ikka alati tahtnud aukudega juustu (augud on paremad, kui juust ise), siis ostsin talle kolmnurkse augu-juustu, kus augud on olulisema tähtsusega. Teiseks ostsin talle sokid. Mitte tavalised, vaid bambus-sokid. Jup. Okih, 75% on seal bambust, ülejäänud oli vist akrüül ja polüester või muu tehiskiuline värk. Põhiline on siiski too bambuskiud, mis on sokkideks kootud. 

Ja alles nüüd ma taipasin, kui hästi kokkusobivad
asjad! - Juustuhaisuga sokid ja puhas juust! 

Tegelikult oli oluline just südamekujuline
õhuauk.

Eilse ja tänase pean varsti järgi tegema. 

Eile pidin käima vanalinnas nagu turist ning pildistama nagu turist ja tegema ka selfisi (enekaid kui soovite eestikeelset vastet, kuigi mõlemad on minu arvates päris jaburad sõnad, see selleks). Seda siis vähemalt minimaalselt tunniga. Eks ma siis varsti lähen ja tutvun Tallinna vanalinnaga...

Täna aga pidin tegema midagi süüa, mida ma pole varem teinud ning mis oleks tsipakene ka väljakutse minu jaoks. Vat, ei leidnud midagi, mis oleks mu jaoks väljakutse. Toidutare on küll valikuid täis, aga kuna mul ahju pole, siis langevad osad asjad välja, mis mulle isegi sobiksid. Otsin ja küll siis leian minagi poolkeerulise toidu, mida teha tahaks. 

Pikk loba

Ei hakka vabandama. Hakkan parem kohe pihta. 

Täna pean üllatama oma meest, ostes või tehes talle midagi. Peanupuke aga tööle ja tegutsema!

Eilsest pidin hakkama aga välja mõtlema jõulukinke. Juba! Tegelikult on jõulud ju kohe-kohe saabumas. Siinkohal on konks ka - ikka isetehtud jõulukingid. Osad mõtted ja ideed on mul juba olemas. Ühed on nii enam-vähem ise tehtud, vähemalt teen ise midagi juurde, sest aitab küll sellest poe ninnist-nännist! Näiteks ma tean, mida teen oma peres vanematele ja õdedele ja nende elukaaslastele. Veel tean, mida teen oma pisitütrele. Ülejäänud on veel pool-lahtine. Eks ideed tulevad. Neid ainult ei saa siin ette loetleda, nii rikub üllatuse ära!

Siis päev enne eilset pidin lugema telegram.ee'st kolm artiklit. Tohohh tonti! Kusjuures see on väga huvitav lehekülg ja seal on tõesti lugemisväärt artikleid. Artiklid on suht-koht pikad. 

Leidsin just endale ühe huvitava ja üllatus! - suht lühikese artikli (mitte et ma seda taotluslikult oleks otsinud, aga pealkiri oli köitev) - ''Vabadusest ja armastusest'' (http://www.telegram.ee/arvamus/vabadusest-ja-armastusest#.VDja42d_tIE). Toob jälle välja kooseluseaduse asju. See tähendab räägib geidest ja nii. Mees ütles mulle, et mis oleks siis, kui tegelik norm olekski see, kui naine elab naisega ja mees mehega ning too nn tavasuhe - mees+naine - on väär? Äkki varsti elamegi taolises ühiskonnas? Ärge nüüd mõelge, et ma olen kooselu seadusele vastu või ma ei salli omasoolisi paari. Absoluutselt nii see pole! Vastupidi, kui inimene on õnnelik omasoolisega ja tõesti armastab teda, siis mina olen kahe käega poolt. Nagu artiklis on välja toodud, et südant ei saa sundida. Ja kui ka saab, siis see pole enam kvaliteetne elu vaid pealesurutud käitumisnorm, mille järgi lihtsalt peab elama. Üks asi mind tõesti natuke häirib ja ei meeldi, nimelt nood geiparaadid. Ütlen kätt südamele pannes veel korra: minu pärast olgu ja elagu, mul on vaid hea meel, aga miks peab seda siis nii propageerima? Muidu võiks ju elujõulised valgenahalised heteromehed kah enda paraadi teha. Või ükskõik kes teine. Mustanahalised, et neid Ameerikasse orjadena viidi. Juudid, et natsid neid maailmasõja ajal hävitasid. Jne jne jne. Samas ikka pean rõhutama - olen õnnelik, kui inimesed on õnnelikud. Ükskõik kellega siis. 

''Vaimuhaigus šamaani pilguga: sild teistesse maailmadesse'' (http://www.telegram.ee/vaimsus/vaimuhaigustest-samaani-pilguga-sild-teistesse-maailmadesse#.VDjdGGd_tIE). Mine muffi, mis lugu! Ausalt, tundub, et pea kõikidel tänapäeva inimestest võib tulla ravitseja, kui seda artiklit lugeda. Sest nii kiire elutempo juures, nagu meil on, on igaühel võimalus depressiooni põdeda. Tuleb välja, et vaimuhaigus polegi lihtsalt haigus vaid see on uue ravitseja vmt sünd. Tõsiselt. Läänemaailm teeb lihtsalt asjad hullemaks ja paisutab üle. Artiklit lugedes tuli meelde üks film, mille nime ma ei mäleta, kus nn hullude inimeste koljudesse puuriti auke, et siis halvad vaimud välja pääseksid. Siit edasi minnes oleme ju läänemaailmas nagu nõiapõletajad inkvisitsiooni ajal, kus valimatult põletati inimesi, kes väidetavalt olid nõiad. Nüüd aga surume lihtsalt maha kõik nn hullud, topime ravimeid täis ning halleluuja! - äkki juhtub ime ja ''kuri vaim'' väljub kehast ning inimene saab terveks. Soovitan seda artiklit lugeda, sest minus tekitas see väga vastakaid tundeid. Viha läänemaailma ravimisviiside vastu ning lootust, et kõik võib veel minna paremaks. See on lihtsalt nii... Kahe otsaga lugu. 

''Milline oleks elu, kui sulle antakse raha niisama, mitte millegi eest?'' (http://www.telegram.ee/arvamus/milline-oleks-elu-kui-sulle-antaks-raha-niisama-mitte-millegi-eest#.VDjhvWd_tIE). Mulle! Mulle! Mulllllleeeee! 1000 euri kuus ja nii aasta otsa ja mitte millegi pärast ei pea muretsema? Vat, sellest ei ütleks kohe kindlasti mitte teps ära. Inimene lihtsalt kogub annetuste teel raha, et - alguses üks nüüd juba päris mitu - inimest saaksid elada aasta otsa nn ööl käimata, kui ei soovi, sest igakuine sissetulek mitte millegi eest on 1000 euri. Ilus kobe summa. Väga meeldib tema ütlus: ''Ma tahan näidata, et peaaegu kõik teeksid oma eluga midagi kasulikku, kui neil oleks raha - see ei kehti vaid sinu (intervjueerija) kohta. Inimesed tahavad omalt poolt ühiskonda midagi panustada. Tuleb vaid laste neil seda teha''. Sinisilmselt ma arvan, et nii see ka on. Loomulikult on ka erandeid, kes ei teeks mitte midagi vaid tõesti passiks niisama lage. 

Oeh, liigub edasi artiklite juurest. Kolm on läbi loetud nagu naksti! Ja on veel tohutult artikleid, mis lausa püüavad tähelepanu. Igatahes, veel üks asi, mis edeneb mulle päris jõudsalt. Nimelt pean kohvita nädal aega elama. Jup. Iga hommik teen tavaliselt endale väikese kannu kohvi. Mõnikord isegi kaks. Päevas võib minna teinekord isegi kolm kannu kohvi. Sõltuvus. Kohvihoolik. Nüüd aga pean 8.-14.okt olema kohvivaba. Huvitav, kas latte on kohv? Itallaste jaoks on see valekohv, sest sisaldab rohkem piima kui kohvi. Sellega patustasin korra. Aga muidu mitte midagi. Käsi südamel.

Raamatu sain ka üleeile läbi. Kuna selle teose järgi on tehtud ka film, siis vatasime filmi ka ära. Nutukad on mõlemad. Tõesti. Selliseid raamatuid ei tohiks kirjutada ma ütlen. Ülejäänuga on nii nagu on. 

Soovitan lugeda. Tõesti. On küll noortekas,
aga siit on ka täiskasvanuil midagi kõrva taha
panna. Ilus ja südamlik, aga valus.

Tohohh Tonti!

Pikk paus on vahele jäänud. Taaskord. See-eest on positiivseid uudiseid. Nimelt olen saanud hakkama mõne asjaga, mida olen pikka aega kas edasi lükanud või pole neid teha jõudnud. Taaskord alustan viimasest ettevõtmisest. Ehk siis tänasest. Täna pean nimelt lugema Imelisest Teadusest/Ajaloost mõned artiklid läbi. Kuna mu vanemad ostavad emba-kumba neist ajakirjast, siis lähen nende juurde ja laenan. Viie päevaga pean läbi aama. (Kahjuks on kurb uudis ka - see silt, kus mu tänase päeva väljakutse kirjas on, on kuhugi suunas kaduma läinud... Kui üles leian, panen tõestuseks ka pildi üles.)

Nüüd aga, olgem ausad ja otsekohesed, on mul järg ikka päris sassis. Seepärast kirjutan üles ka märkmikusse ajalises järjekorras asjad, mis mul tegemata on, et oleks hea järge pidada. Laisk olen olnud. Üks põhjus. Põhjus number kaks on, et päris kiire on ja tegusad päevad. Enne oli igav ja vahtisin lage, nüüd aga tuhat ja üks toimetust ajavad teineteist taga. Saatuse vingerpuss ma arvan. Hakkama pean saama. Alla ei saa hetkel ju anda. Igatahes jätkan.

Eile oli imelihtne. Pidin ostma endale lille. Õnneks või kahjuks käisin ma pühapäeval terve päev ringi, et ostan astreid ja ostan astreid. Ostsingi. Seepärast lugesin eilse ülesande pühapäeval tehtuks. 

Ilusad lilled, kuigi mulle meeldivad tsipakene rohkem
suuremaõielised astrid, aga neid kahjuks polnud...
Hooaeg saab vist läbi...

Päev enne eilset - pühapäeval - anti mulle selline ülesannet, et pean vaatama minema päikesetõusu. Imelihtne! Aga hommikul üles saada on imeraske. Kui ikka laps ei taha, et ma öösel magaks, siis kohe ei saa voodist üles. Samas nüüd peaks asi lihtsam olema - päike tõuseb nimelt juba peale poolt kaheksat. Ehk varsti-varsti lähen vaatan ka tõusu ära. Laps hommikul riidesse kibens-käbens ja minek! Küll ma pilti ka teen. 

Laupäeval aga (etteruttavalt, ikka veel tegemata... Tohohh pele...) pean kirjutama armastuskirja põhimõtteliselt ja selle pudelisse toppima ning merre viskama. See pole veel kõik: kindluse mõttes peab ka oma telefoni numbri jätma, äkki keegi helistabki! 

Ja siis reede... Emm... See oli siis ülesanne number... Kohe tuletan meelde... Eh, tuleb välja nagu oleksin sellest juba kirjutanud, et pean kolm päeva ilma magusata üle elama. Huvitav huvitav. Kuupäevad nigu ei taha klappida. Aga okih, pole hullu! Kõik ülejäänud detailid aga klapivad. Magusata elu... Kohutav! Ei tule üldse välja. Üritan mis ma üritan. Samas eile elasin üle ja täna üritan ka üle elada. Pühapäeval ma ka vist midagi magusat ei tarbinud. Mesi jääb välja, sest väike tõbisus on küljes ning mesi ravib. Ma eeldan. Ja moosid ka nagu ma ennist juba kunagi ütlesin. 

Lõpetades asjad, mida ma pean tegema ja mis mul tegemata on, siis siia juurde asjad, mis mul veel juba - õnneks ja viimaks ometi! - tehtud on. 

Käisin ja vaatasin pühapäeval päikeseloojangut. Tõesti, päris keeruline on Lasnamäel loojangut vaadata, kui igal pool puud ees on, aga nägin ära ja väikese jäädvustuse tegin ka. Mitte, et seal midagi väga näha oleks, aga tehtud!

Lauluväljaku lähedal puude tagant püüdsin sellise pildi. Ja
kujutage vaid ette - päike loojub nõnna kiirelt, et ei jõua
hingatagi, kui juba kadunud on! See tuli tervest kibekähku
tehtud seeriast kõige parem välja. Vähemalt võib aimata,
et kuhugi puude taha kadus päike.

 

Teiseks suurpuhastus, mille tegemiseks oli mul küll kolm päeva, aga mis venis. Eile sai tehtud. Võtsin kätte ja koristasin ka kapid ära (üks väike kapike jäi küll tegemata, aga vaatab sellele läbi sõrmede. Küll ma seda ka teen).

Üks asi veel. Vahetasin raamatu. Nimelt too kiriku-värk ja Hugo olid ikka liiga rasked. Tõesti, kunagi ma võib-olla olen nii tubli ja suudan tema raamatuid lugeda, aga hetkel mitte. Võtsin uue raamatu, millest on isegi film tehtud: ''Süü on tähtedel''. Huvitav lugemine. Loen läbi ja mõtlen, kas tasub ka filmi vaadata. Pidi olema nutukas. Seega midagi täiesti mulle. 

Vaikus enne tormi

Mitu päeva on vahele jäänud. Nüüd lihtsalt pean end kokku võtma ja tagantjärgi kõik ette loetlema, mida olen tegema sunnitud ja kuidas läheb. Kehvalt, olgem ausad. Kool oli ning see võttis suurema osa mu ajast (mis sest, et ma eriti koolis käia ei jõudnud, aga vähemalt stressasin sama palju kui teised või isegi rohkem). Sellest tulenevalt laon kõik nüüd ette. Alustan viimasest ehk siis tänasest väljakutsest. Ja see on juba väljakutse. Minu jaoks.

Kolm päeva ilma magusata. Ei komme, šokolaade, kooke... Ja kõike muud taolist. Hea, et täna, sest eile sain just šokolaadikooki. Nii et pean siis vastu pidama. See pole kerge ülesanne. Vääratada on väga raske. Siit vaid küsimus: kas moos kuulub magusa alla või mitte? Sest iseenesest kui mu tädi tegi moosi rabarberist ja pani sinna kaneeli, siis see pole ju nagu magus asi? Või on? Igatahes ma arvan, et moosi ma võin süüa. Kodutehtud asjad, siis võib tarbida. Aga muu kõik - küpsised, küpsetised jmt kraam jääb välja. 

Niih, aga kerib nüüd aja eilsesse. Nimelt pean ma kolme päevaga (taas kolm päeva, eks) tegema kodus suurpuhastuse. Alustasin sellega juba eile. Köögi kapid sain kõik puhtaks tehtud. Jup, võin käe südamele panna, et kiskusin kappidest kõik asjad välja, mis seal olid, ning puhastasin need ära. Ka uksed. Nüüd pean siis veel teiste kappidega nõnnamoodi tegema. Akende pesu jätan vaid ära. Neid ma alles ju pesin, kui kolisime, kuigi nad vist tahavad veel kord pesemist... Eks ma vaatan, kas jõuan või mitte. Homseni on ju aega küll! 

Seda eelmine ülesanne oli siis... Meenutame ja vaatame arhiivist... Ehk siis kümnenda päeva väljakutse. On keegi kunagi kokku trehvanud videoga - https://www.youtube.com/watch?v=sSby1UUhyts ? Vist mitte. Pean nädal aega järjest oma käelihaseid treenima. Kas olen seda teinud? Eii! See ei päästa mind sellest. Pean ikka tegema ja nädal aega. Kui pole kolm päeva teinud, lükkub lihtsalt edasi. Lihtne. Edu mulle.

Oeh ja siis üks asi veel ning peaksin vähemalt postitusega ühel pool olema. 

Pean tegema oma kallile mehele ülekere massaaži. Pole seda talle ammu teinud. Ja siiani pole mahti saanud seda teha. Selle peab veel kaelast ära saama. Johaidii ma ütlen! Mis veel on tegemata - raamatu lugemine! Imekombel polnud mu vanemate juures ka ühtegi raamatut, mida ma loeksin. Samas pidi olema suvaline raamat. Kus häda kõige suure, seal abi kõige lähemalt. Just leidsin, et meil siiski on üks raamat, mida ma tõesti pole varem lugenud ja see on täitsa suvaline - ''Jumalaema kirik Pariisis''. Aeg läks käima nüüd! 

Šallalaalalaa! Edu mulle kõige sellega. Varsti olen omadega sassis kah! Hakkama peab saama, nii palju kangust  mul ikka veres on.