Tohohh Tonti!

Pikk paus on vahele jäänud. Taaskord. See-eest on positiivseid uudiseid. Nimelt olen saanud hakkama mõne asjaga, mida olen pikka aega kas edasi lükanud või pole neid teha jõudnud. Taaskord alustan viimasest ettevõtmisest. Ehk siis tänasest. Täna pean nimelt lugema Imelisest Teadusest/Ajaloost mõned artiklid läbi. Kuna mu vanemad ostavad emba-kumba neist ajakirjast, siis lähen nende juurde ja laenan. Viie päevaga pean läbi aama. (Kahjuks on kurb uudis ka - see silt, kus mu tänase päeva väljakutse kirjas on, on kuhugi suunas kaduma läinud... Kui üles leian, panen tõestuseks ka pildi üles.)

Nüüd aga, olgem ausad ja otsekohesed, on mul järg ikka päris sassis. Seepärast kirjutan üles ka märkmikusse ajalises järjekorras asjad, mis mul tegemata on, et oleks hea järge pidada. Laisk olen olnud. Üks põhjus. Põhjus number kaks on, et päris kiire on ja tegusad päevad. Enne oli igav ja vahtisin lage, nüüd aga tuhat ja üks toimetust ajavad teineteist taga. Saatuse vingerpuss ma arvan. Hakkama pean saama. Alla ei saa hetkel ju anda. Igatahes jätkan.

Eile oli imelihtne. Pidin ostma endale lille. Õnneks või kahjuks käisin ma pühapäeval terve päev ringi, et ostan astreid ja ostan astreid. Ostsingi. Seepärast lugesin eilse ülesande pühapäeval tehtuks. 

Ilusad lilled, kuigi mulle meeldivad tsipakene rohkem
suuremaõielised astrid, aga neid kahjuks polnud...
Hooaeg saab vist läbi...

Päev enne eilset - pühapäeval - anti mulle selline ülesannet, et pean vaatama minema päikesetõusu. Imelihtne! Aga hommikul üles saada on imeraske. Kui ikka laps ei taha, et ma öösel magaks, siis kohe ei saa voodist üles. Samas nüüd peaks asi lihtsam olema - päike tõuseb nimelt juba peale poolt kaheksat. Ehk varsti-varsti lähen vaatan ka tõusu ära. Laps hommikul riidesse kibens-käbens ja minek! Küll ma pilti ka teen. 

Laupäeval aga (etteruttavalt, ikka veel tegemata... Tohohh pele...) pean kirjutama armastuskirja põhimõtteliselt ja selle pudelisse toppima ning merre viskama. See pole veel kõik: kindluse mõttes peab ka oma telefoni numbri jätma, äkki keegi helistabki! 

Ja siis reede... Emm... See oli siis ülesanne number... Kohe tuletan meelde... Eh, tuleb välja nagu oleksin sellest juba kirjutanud, et pean kolm päeva ilma magusata üle elama. Huvitav huvitav. Kuupäevad nigu ei taha klappida. Aga okih, pole hullu! Kõik ülejäänud detailid aga klapivad. Magusata elu... Kohutav! Ei tule üldse välja. Üritan mis ma üritan. Samas eile elasin üle ja täna üritan ka üle elada. Pühapäeval ma ka vist midagi magusat ei tarbinud. Mesi jääb välja, sest väike tõbisus on küljes ning mesi ravib. Ma eeldan. Ja moosid ka nagu ma ennist juba kunagi ütlesin. 

Lõpetades asjad, mida ma pean tegema ja mis mul tegemata on, siis siia juurde asjad, mis mul veel juba - õnneks ja viimaks ometi! - tehtud on. 

Käisin ja vaatasin pühapäeval päikeseloojangut. Tõesti, päris keeruline on Lasnamäel loojangut vaadata, kui igal pool puud ees on, aga nägin ära ja väikese jäädvustuse tegin ka. Mitte, et seal midagi väga näha oleks, aga tehtud!

Lauluväljaku lähedal puude tagant püüdsin sellise pildi. Ja
kujutage vaid ette - päike loojub nõnna kiirelt, et ei jõua
hingatagi, kui juba kadunud on! See tuli tervest kibekähku
tehtud seeriast kõige parem välja. Vähemalt võib aimata,
et kuhugi puude taha kadus päike.

 

Teiseks suurpuhastus, mille tegemiseks oli mul küll kolm päeva, aga mis venis. Eile sai tehtud. Võtsin kätte ja koristasin ka kapid ära (üks väike kapike jäi küll tegemata, aga vaatab sellele läbi sõrmede. Küll ma seda ka teen).

Üks asi veel. Vahetasin raamatu. Nimelt too kiriku-värk ja Hugo olid ikka liiga rasked. Tõesti, kunagi ma võib-olla olen nii tubli ja suudan tema raamatuid lugeda, aga hetkel mitte. Võtsin uue raamatu, millest on isegi film tehtud: ''Süü on tähtedel''. Huvitav lugemine. Loen läbi ja mõtlen, kas tasub ka filmi vaadata. Pidi olema nutukas. Seega midagi täiesti mulle.