Ready... Steady...

Jah, ma käin jooksmas. Ei, ma ei käi hetkel veel 3-4 korda nädalas jooksmas. Aga palju maha ei jää! Eelmisel nädalal käisin tervenisti kolm korda jooksmas. Nii et minu lubadus, et üks kord jooksma lähen, sai täidetud. Tubli. Viis. Istun. 

Sel nädalal olen juba ühe korra jooksmas käinud. Esmaspäeval. Täna ma sinna kindlasti ei jõua. Homme-ülehomme-laupäeval peaksin ehk jõudma. Vähemalt ühel neist päevadest. Ja kui veab, siis ehk ka pühapäeval. Aga pead ei anna ja jalgu ka mitte. Vähemalt jooksen 1x nädalas. Tehtud võib selle kohta öelda küll.

Nüüd uudiste lugemine. Nooo...Praktiliselt iga päev olen lugenud küll postimees.ee'd. Jup. Mõni üksik päev on küll vahele jäänud, aga vähemalt ka tihedatel päevadel võtan korra selle lehekülje ja/või Telegrami lahti ning loen pealkirjadki üle. Nii palju negatiivseid uudiseid on, et eluisu võetakse ära! Pealegi on mul mu teine pool, kes üht koma teist ka mulle ette loeb. Ise ei peagi ju siis lugema!

Siinkohal peaksin järgmise väljakutse endale esitama. Peab selle välja mõtlema...

Jooks

No nii. Minu jooksutuhinast on väga kiirelt möödas juba poolteist nädalat, või miskit sinnakanti. Palju ma siis jooksmas käinud olen? Tervelt kaks korda! Kuidagi liiga ebaõiglane või midagi. Lihtsalt eelmine nädal läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi mitte hingata, kui see läbi oli. Pluss, alati, kui tahtsin jooksma minna, siis oli tuhat ja üks toimetust, mida ei saanud edasi lükata. 

Samas samal päeval, kui jooksuriided ostsin, käisin jooksmas juba õhtul, eks. See oli neljapäev. Ning siis sama nädala pühapäeval läksin hommikul jooksma, sest teadsin, et õhtul ma sinna niikuinii ei lähe. Õnneks ärkasin kell 8 juba üles, toppisin end ja lapse riidesse, ning tuhisesin välja. Nagu juuresoleval pildil ka näha, siis teoorias on see tõestus, et me käisime jooksmas. Selleks ajaks olin jutti jooksunud 15-20 minutit, seal sees mäest alla laskumised ja üles tulekud. Kuigi ega näost seda väga näha pole. Kummaline on see, et minust pole kunagi aru saada, et olen jooksmas käinud. Võin lihtsalt öelda, et käisin jooksmas, kuigi tegelikult tegin kiirkõndi. Laps on näost isegi punasem kui mina! 

Ahjaa! Nüüd, kui asjaga edasi minna, siis olen endale nii palju kohustusi määranud, et lausa kohutav. Näiteks ma leian, et pean rohkem uudiseid lugema. Tõesti, ma olen väga kehv uudistelugeja. Miskitpärast on uudised nii kehvad, et pole vaja neid lugeda. Aga on olemas ju Telegram! Eks ma üritan siis iga päev vähemalt ühe artikli sealtki läbi lugeda, kui postimees.ee'sse ei jõua. Ühesõnaga hoian end igapäevaeluga kursis. 

Ma küll ei taha midagi lubada, aga ma tõesti üritan sel nädalal vähemalt korra jooksma minna...

Jooksma?

Pole küll väljakutse või miskit nii, aga hommikuti aitab üles ärgata küll. Nimelt olen viimased hommikud kasutanud näovärskendamiseks jääd. Jup. Võtan jääkuubiku ning sellega siis nägu puhastanud-pesnud (kuidas seda iganes ka ei väljendata). Teate, mõjub vägagi värskendavalt. Uskuge ka seda, et alguses oli see ikka väljakutse endale hommikuti külm jääkamakas näkku kinni lüüa. Nüüd on aga päris mõnus hommikuti end jahutada. Igatahes parem kui külma dušši alla minna. Kunagi me küll käisime külmas jões suplemas, aga see oli suvel ja seda ka mitte iga päev. Mõni päev tahaks selle küll vahele jätta, aga siis ma mõtlen: jätan sel korral enda ''karastamise'' vahele, teen seda ka homme ja ülejäänud teised päevad. Järjepidevus. Kaks nädalat olen vastu pidanud ja tsipa peale veel.

Täna ostsin endale jooksuriided. Püksid ja pluusi. Ehk on nüüd motivatsiooni need selga tõmmata ja jooksma minna. Nii nagu ma juba ütlesin: vähemalt 3-4 korda nädalas. Palju oleneb sellest, kuidas mul homme läheb. Sellest ainult kunagi teine kord. Kunagi olin ma tubli ja käisin iga hommik jooksmas. Pea iga hommik. Kui ikka vihma sadas ladinal, siis olin oma vanema õega laisk ning ei liigutanud end voodist. Nüüd on asjalood teised. Ikka päris vara ei lähe jooksma. Või siis vaid koos lapsega. Peab proovima. Samas vahet ju pole hommikul või õhtul. Peaasi, et saaks ära käia. Pealegi, milleks mulle uhked riided, kui saan nendega ennast vaid peeglist vahtida?

Järjepidevusega veel see asi, et oma positiivsust ei leia ma ikka alati üles. Ja oii - kui närvi see mind ajab! Tahaks mõnikord end selle eest hammustada. Aga vat, ei saa. Hihiihiiii! Ühesõnaga üritan ikka päevas leida ilusaid valgeid laike. 

Näiteks eile: imeline päikseline päev! Mõnus soe. Kevad tungis veebruarikuus põue. Õhtul sain nii mõningad vajalikud asjad tehtud. Käisin preilnaga jalutamas ning too viipas ühele võõrale mehele, kes talle ka vastu viipas. Arsti juures läks hästi, kuigi pidin 15 minutit ootama. Ja eile hakkas ''Pilvede all'' uus hooaeg! Johaidii! Kartsin juba, et seda ei tulegi. Ikka põnev on vaadata, kuidas asjad läinud ja lähevad. Põnev sari on. 

Nonii. Preilna pättus tegi silmaluugid lahti ning mul on aeg siinkohal panna punkt oma väljakutsetele. On need ikka rasked...

Oli, on ja jääb

Ütlen vaid üht: ''Tohohh pele!'' 

Nii on, kui luban suure suuga, et teen mingeid kirjalikke väljakutseid, mille ise olen kirja pannud ja purki toppinud. Mis aga juhtus? Nii nagu alati - kõik jäi kuhugi murdepunktile katki. Pooleni on vist ilusam sõna illustreerimaks seda, mis hetkel toimub. 

Mõtlesin täna koolis olles väga palju väljakutsetele ja miks ma pole neid teinud. Noo, üks põhjus on loomulikult see, et aeg lausa lendab käest ära! Tõega. Ma ei valeta. Laps võtab suurema osa mu ajast. Siis nüüd on veel kool. Siis tahab üks ja teine asi ikka tegemist ning kõik muud asjad jäävad soiku. Ning siis ma mõtlesin ja mõtlesin tehes kaledos mannile pluusi selga. Enne pidime aga lilli arvutis joonistama. Teate, mille välja mõtlesin? Noo ilmselgelt ei tea, kui ma pole seda öelnud. Igatahes mina leian, et minu igapäevaseks väljakutseks hakkab saama päev lõpuni elada. Jup. Mitte midagi väga keerulist. Teiseks väljakutseks on päev veeretada õhtusse võimalikult positiivsete emotsioonidega ja tunnetega ja elamustega ja... Okih, need kõik lähevad praktiliselt ühte patta, aga nii kirjeldaksin kõike seda, mida üks inimene peaks hommikust õhtusse kaasa võtma: puhtad ja positiivsed emotsioonid ja tundmused. 

Nüüd, mõtlema hakates, mis on siis minu positiivsed elamused tänasest? Oiii... Vanduda tahaks vaid. Päriselt. Kui aga hakata mõtlema, siis... Seda positiivsust on mu päevas olnud ikka päris päris palju. Küll hoiti ekstra minu jaoks ust lahti, küll ma sain vastlakuklit, sest Sass tõi, küll ma sain kaledos naerda, sest õpetaja pani suure printeri tööle, küll lapse pärast, kes süsti pärast väga palju kisa ei tõstnudki... Ja kooli ei hilinenud. Kursaõed on lahedad. Kodus oli süüa kohe peale kooli. Sass ja laps said väga hästi täna hakkama koos. Eile said ka. Kodu oli korras. Ilm oli suurepärane! Tähti nähti taevas tuhandeid... Oiii! Nii võttes oli/on tänane päev lausa suurepärane!

Veel väljakutsetest. Positiivust peaks ikka igas päevas olema ja tegelikult ei tohiks see olla asi, mis on sunniviisiliselt kaela topitud nagu veskikivi. Kuigi, kui ikka aus ka olla - mina tahan küll mõnikord tige olla ja kurjust täis. Mitte kõigi peale. Üksi oma ette. Nii saan ma mõne kogusegi negatiivsusest endast välja elada ning elu on jälle ilusam! Tõesti. Mõnikord ma tunnen, et peabki tige olema. Muidu ei tule headus ka. Võib-olla ajan siin mõne meelest kelbast ning tunnistamine, et olen ka vihane või tige terve universumi ja inimkonna peale, on patt või kuritegu, siis nii ongi. Olen kuritegelik persoon. Isegi vabandada ei saa selle pärast. Muidu poleks mina mina, kui asju ainult päikesepoolsest nurgast räägin. Ja jaa, ma tean pea kõiki neid ilusaid ütlusi, mida peab endale sisestama ja kordama nagu mantrat, nt ''Lase päikesel endale näkku paista, siis jäävad varjud seljataha''. Okih, las siis olla nii. Kõigest sellest tulenevalt võikski olla minu väljakutseks elada tõesti iga päeva võimalikult positiivselt ja lasta sel tüütul päikesel endale näkku lõõsata nii et pean silmi kissitama ja sellest tulenevalt ei näe ma eesolevat puud ja põrkan sellega kokku. Positiivne selles loos on aga see, et varjud jäid seljataha! Võit. Nagu te aru saite, oli selles loos tsipakene irooniat (haahaahaaaa). Olgu, kaua ma mämmutan siin ei-tea-mida. Üks väljakutse on mul endale veel esitada..

Nimelt on mul koolis vaja õmmelda ja teha tuhat ja kakstuhat asja. Ühesõnaga terve posu. Peab tegema makette ja siis õmblema midagi ja kedagi. Kõik asjad pean valmis saama kindlasti 22.märtsiks, sest 23.märts hakkab mul uus koolinädal. Hetkeste andmete järgi on mul vaja õmmelda ühes aines neli rõivast, sinna vist lisandub veel viies, teises aines on vaja teha üks rõivaese. Kuna minu õmblusoskus on lausa vägevalt superluksilt meeletult kohutav, siis pean endale eesmärgiks-väljakutseks panema, et iga nädal nelja nädala jooksul, pean vähemalt kaks rõivaeset valmis susserdama-pusserdama. Kui ikka viis-kuus eset on, siis mõneks nädalaks jääb isegi kolm rõivast. Põhiline on see, et enne uut koolinädalat oleksid asjad valmis. Siis hakkab ka uus nädal imeliselt! Mitte et juba kõik praegu imeline pole, sest kui ma näen õmblusmasinat, siis ma juba ju jooksen. Mitte õmblusmasina suunas vaid vastupidises suunas. Johaidii! Tralallaalaaa! Siit tulenevalt kohe uus väljakutse: harjutamine teeb meistriks. Tahan olla oma alal heal kohal, siis pean harjutama. Seega mida rohkem ma asju harjutan, sinna hulka kuulub ka asjade lahtiharutamine ja valesti tegemine, sest nendest me ju õpime ka, seda suurem on tõenäosus, et asjad endale selgemaks saan. 

Nonii. Peaks olema siis hetkel kõik. Lühikokkuvõtlikult minu väljakutsetest, millel pean järjepidevalt silma peal hoidma ning ka teada andma, kuidas edeneb:

1. iga päev on täis ilusaid imelisi asju - pane kõik päikselisse valgusesse!

2. kooliasjad enne uut nädalat valmis

3. harjuta, harjuta, harjuta (kõlan nagu Lenin) - siis saad kooki moosiga!

''Elu on ilus, kui oled 8-aastane ja armunud.'' Cedric

Kaks

Laupäeval pidin oma kallile teisele poolele midagi ostma üllatuseks. Ostsingi siis. Tervenisti kaks asja. Esiteks kuna ta on ikka alati tahtnud aukudega juustu (augud on paremad, kui juust ise), siis ostsin talle kolmnurkse augu-juustu, kus augud on olulisema tähtsusega. Teiseks ostsin talle sokid. Mitte tavalised, vaid bambus-sokid. Jup. Okih, 75% on seal bambust, ülejäänud oli vist akrüül ja polüester või muu tehiskiuline värk. Põhiline on siiski too bambuskiud, mis on sokkideks kootud. 

Ja alles nüüd ma taipasin, kui hästi kokkusobivad
asjad! - Juustuhaisuga sokid ja puhas juust! 

Tegelikult oli oluline just südamekujuline
õhuauk.

Eilse ja tänase pean varsti järgi tegema. 

Eile pidin käima vanalinnas nagu turist ning pildistama nagu turist ja tegema ka selfisi (enekaid kui soovite eestikeelset vastet, kuigi mõlemad on minu arvates päris jaburad sõnad, see selleks). Seda siis vähemalt minimaalselt tunniga. Eks ma siis varsti lähen ja tutvun Tallinna vanalinnaga...

Täna aga pidin tegema midagi süüa, mida ma pole varem teinud ning mis oleks tsipakene ka väljakutse minu jaoks. Vat, ei leidnud midagi, mis oleks mu jaoks väljakutse. Toidutare on küll valikuid täis, aga kuna mul ahju pole, siis langevad osad asjad välja, mis mulle isegi sobiksid. Otsin ja küll siis leian minagi poolkeerulise toidu, mida teha tahaks. 

Pikk loba

Ei hakka vabandama. Hakkan parem kohe pihta. 

Täna pean üllatama oma meest, ostes või tehes talle midagi. Peanupuke aga tööle ja tegutsema!

Eilsest pidin hakkama aga välja mõtlema jõulukinke. Juba! Tegelikult on jõulud ju kohe-kohe saabumas. Siinkohal on konks ka - ikka isetehtud jõulukingid. Osad mõtted ja ideed on mul juba olemas. Ühed on nii enam-vähem ise tehtud, vähemalt teen ise midagi juurde, sest aitab küll sellest poe ninnist-nännist! Näiteks ma tean, mida teen oma peres vanematele ja õdedele ja nende elukaaslastele. Veel tean, mida teen oma pisitütrele. Ülejäänud on veel pool-lahtine. Eks ideed tulevad. Neid ainult ei saa siin ette loetleda, nii rikub üllatuse ära!

Siis päev enne eilset pidin lugema telegram.ee'st kolm artiklit. Tohohh tonti! Kusjuures see on väga huvitav lehekülg ja seal on tõesti lugemisväärt artikleid. Artiklid on suht-koht pikad. 

Leidsin just endale ühe huvitava ja üllatus! - suht lühikese artikli (mitte et ma seda taotluslikult oleks otsinud, aga pealkiri oli köitev) - ''Vabadusest ja armastusest'' (http://www.telegram.ee/arvamus/vabadusest-ja-armastusest#.VDja42d_tIE). Toob jälle välja kooseluseaduse asju. See tähendab räägib geidest ja nii. Mees ütles mulle, et mis oleks siis, kui tegelik norm olekski see, kui naine elab naisega ja mees mehega ning too nn tavasuhe - mees+naine - on väär? Äkki varsti elamegi taolises ühiskonnas? Ärge nüüd mõelge, et ma olen kooselu seadusele vastu või ma ei salli omasoolisi paari. Absoluutselt nii see pole! Vastupidi, kui inimene on õnnelik omasoolisega ja tõesti armastab teda, siis mina olen kahe käega poolt. Nagu artiklis on välja toodud, et südant ei saa sundida. Ja kui ka saab, siis see pole enam kvaliteetne elu vaid pealesurutud käitumisnorm, mille järgi lihtsalt peab elama. Üks asi mind tõesti natuke häirib ja ei meeldi, nimelt nood geiparaadid. Ütlen kätt südamele pannes veel korra: minu pärast olgu ja elagu, mul on vaid hea meel, aga miks peab seda siis nii propageerima? Muidu võiks ju elujõulised valgenahalised heteromehed kah enda paraadi teha. Või ükskõik kes teine. Mustanahalised, et neid Ameerikasse orjadena viidi. Juudid, et natsid neid maailmasõja ajal hävitasid. Jne jne jne. Samas ikka pean rõhutama - olen õnnelik, kui inimesed on õnnelikud. Ükskõik kellega siis. 

''Vaimuhaigus šamaani pilguga: sild teistesse maailmadesse'' (http://www.telegram.ee/vaimsus/vaimuhaigustest-samaani-pilguga-sild-teistesse-maailmadesse#.VDjdGGd_tIE). Mine muffi, mis lugu! Ausalt, tundub, et pea kõikidel tänapäeva inimestest võib tulla ravitseja, kui seda artiklit lugeda. Sest nii kiire elutempo juures, nagu meil on, on igaühel võimalus depressiooni põdeda. Tuleb välja, et vaimuhaigus polegi lihtsalt haigus vaid see on uue ravitseja vmt sünd. Tõsiselt. Läänemaailm teeb lihtsalt asjad hullemaks ja paisutab üle. Artiklit lugedes tuli meelde üks film, mille nime ma ei mäleta, kus nn hullude inimeste koljudesse puuriti auke, et siis halvad vaimud välja pääseksid. Siit edasi minnes oleme ju läänemaailmas nagu nõiapõletajad inkvisitsiooni ajal, kus valimatult põletati inimesi, kes väidetavalt olid nõiad. Nüüd aga surume lihtsalt maha kõik nn hullud, topime ravimeid täis ning halleluuja! - äkki juhtub ime ja ''kuri vaim'' väljub kehast ning inimene saab terveks. Soovitan seda artiklit lugeda, sest minus tekitas see väga vastakaid tundeid. Viha läänemaailma ravimisviiside vastu ning lootust, et kõik võib veel minna paremaks. See on lihtsalt nii... Kahe otsaga lugu. 

''Milline oleks elu, kui sulle antakse raha niisama, mitte millegi eest?'' (http://www.telegram.ee/arvamus/milline-oleks-elu-kui-sulle-antaks-raha-niisama-mitte-millegi-eest#.VDjhvWd_tIE). Mulle! Mulle! Mulllllleeeee! 1000 euri kuus ja nii aasta otsa ja mitte millegi pärast ei pea muretsema? Vat, sellest ei ütleks kohe kindlasti mitte teps ära. Inimene lihtsalt kogub annetuste teel raha, et - alguses üks nüüd juba päris mitu - inimest saaksid elada aasta otsa nn ööl käimata, kui ei soovi, sest igakuine sissetulek mitte millegi eest on 1000 euri. Ilus kobe summa. Väga meeldib tema ütlus: ''Ma tahan näidata, et peaaegu kõik teeksid oma eluga midagi kasulikku, kui neil oleks raha - see ei kehti vaid sinu (intervjueerija) kohta. Inimesed tahavad omalt poolt ühiskonda midagi panustada. Tuleb vaid laste neil seda teha''. Sinisilmselt ma arvan, et nii see ka on. Loomulikult on ka erandeid, kes ei teeks mitte midagi vaid tõesti passiks niisama lage. 

Oeh, liigub edasi artiklite juurest. Kolm on läbi loetud nagu naksti! Ja on veel tohutult artikleid, mis lausa püüavad tähelepanu. Igatahes, veel üks asi, mis edeneb mulle päris jõudsalt. Nimelt pean kohvita nädal aega elama. Jup. Iga hommik teen tavaliselt endale väikese kannu kohvi. Mõnikord isegi kaks. Päevas võib minna teinekord isegi kolm kannu kohvi. Sõltuvus. Kohvihoolik. Nüüd aga pean 8.-14.okt olema kohvivaba. Huvitav, kas latte on kohv? Itallaste jaoks on see valekohv, sest sisaldab rohkem piima kui kohvi. Sellega patustasin korra. Aga muidu mitte midagi. Käsi südamel.

Raamatu sain ka üleeile läbi. Kuna selle teose järgi on tehtud ka film, siis vatasime filmi ka ära. Nutukad on mõlemad. Tõesti. Selliseid raamatuid ei tohiks kirjutada ma ütlen. Ülejäänuga on nii nagu on. 

Soovitan lugeda. Tõesti. On küll noortekas,
aga siit on ka täiskasvanuil midagi kõrva taha
panna. Ilus ja südamlik, aga valus.

Tohohh Tonti!

Pikk paus on vahele jäänud. Taaskord. See-eest on positiivseid uudiseid. Nimelt olen saanud hakkama mõne asjaga, mida olen pikka aega kas edasi lükanud või pole neid teha jõudnud. Taaskord alustan viimasest ettevõtmisest. Ehk siis tänasest. Täna pean nimelt lugema Imelisest Teadusest/Ajaloost mõned artiklid läbi. Kuna mu vanemad ostavad emba-kumba neist ajakirjast, siis lähen nende juurde ja laenan. Viie päevaga pean läbi aama. (Kahjuks on kurb uudis ka - see silt, kus mu tänase päeva väljakutse kirjas on, on kuhugi suunas kaduma läinud... Kui üles leian, panen tõestuseks ka pildi üles.)

Nüüd aga, olgem ausad ja otsekohesed, on mul järg ikka päris sassis. Seepärast kirjutan üles ka märkmikusse ajalises järjekorras asjad, mis mul tegemata on, et oleks hea järge pidada. Laisk olen olnud. Üks põhjus. Põhjus number kaks on, et päris kiire on ja tegusad päevad. Enne oli igav ja vahtisin lage, nüüd aga tuhat ja üks toimetust ajavad teineteist taga. Saatuse vingerpuss ma arvan. Hakkama pean saama. Alla ei saa hetkel ju anda. Igatahes jätkan.

Eile oli imelihtne. Pidin ostma endale lille. Õnneks või kahjuks käisin ma pühapäeval terve päev ringi, et ostan astreid ja ostan astreid. Ostsingi. Seepärast lugesin eilse ülesande pühapäeval tehtuks. 

Ilusad lilled, kuigi mulle meeldivad tsipakene rohkem
suuremaõielised astrid, aga neid kahjuks polnud...
Hooaeg saab vist läbi...

Päev enne eilset - pühapäeval - anti mulle selline ülesannet, et pean vaatama minema päikesetõusu. Imelihtne! Aga hommikul üles saada on imeraske. Kui ikka laps ei taha, et ma öösel magaks, siis kohe ei saa voodist üles. Samas nüüd peaks asi lihtsam olema - päike tõuseb nimelt juba peale poolt kaheksat. Ehk varsti-varsti lähen vaatan ka tõusu ära. Laps hommikul riidesse kibens-käbens ja minek! Küll ma pilti ka teen. 

Laupäeval aga (etteruttavalt, ikka veel tegemata... Tohohh pele...) pean kirjutama armastuskirja põhimõtteliselt ja selle pudelisse toppima ning merre viskama. See pole veel kõik: kindluse mõttes peab ka oma telefoni numbri jätma, äkki keegi helistabki! 

Ja siis reede... Emm... See oli siis ülesanne number... Kohe tuletan meelde... Eh, tuleb välja nagu oleksin sellest juba kirjutanud, et pean kolm päeva ilma magusata üle elama. Huvitav huvitav. Kuupäevad nigu ei taha klappida. Aga okih, pole hullu! Kõik ülejäänud detailid aga klapivad. Magusata elu... Kohutav! Ei tule üldse välja. Üritan mis ma üritan. Samas eile elasin üle ja täna üritan ka üle elada. Pühapäeval ma ka vist midagi magusat ei tarbinud. Mesi jääb välja, sest väike tõbisus on küljes ning mesi ravib. Ma eeldan. Ja moosid ka nagu ma ennist juba kunagi ütlesin. 

Lõpetades asjad, mida ma pean tegema ja mis mul tegemata on, siis siia juurde asjad, mis mul veel juba - õnneks ja viimaks ometi! - tehtud on. 

Käisin ja vaatasin pühapäeval päikeseloojangut. Tõesti, päris keeruline on Lasnamäel loojangut vaadata, kui igal pool puud ees on, aga nägin ära ja väikese jäädvustuse tegin ka. Mitte, et seal midagi väga näha oleks, aga tehtud!

Lauluväljaku lähedal puude tagant püüdsin sellise pildi. Ja
kujutage vaid ette - päike loojub nõnna kiirelt, et ei jõua
hingatagi, kui juba kadunud on! See tuli tervest kibekähku
tehtud seeriast kõige parem välja. Vähemalt võib aimata,
et kuhugi puude taha kadus päike.

 

Teiseks suurpuhastus, mille tegemiseks oli mul küll kolm päeva, aga mis venis. Eile sai tehtud. Võtsin kätte ja koristasin ka kapid ära (üks väike kapike jäi küll tegemata, aga vaatab sellele läbi sõrmede. Küll ma seda ka teen).

Üks asi veel. Vahetasin raamatu. Nimelt too kiriku-värk ja Hugo olid ikka liiga rasked. Tõesti, kunagi ma võib-olla olen nii tubli ja suudan tema raamatuid lugeda, aga hetkel mitte. Võtsin uue raamatu, millest on isegi film tehtud: ''Süü on tähtedel''. Huvitav lugemine. Loen läbi ja mõtlen, kas tasub ka filmi vaadata. Pidi olema nutukas. Seega midagi täiesti mulle.