Oli, on ja jääb

Ütlen vaid üht: ''Tohohh pele!'' 

Nii on, kui luban suure suuga, et teen mingeid kirjalikke väljakutseid, mille ise olen kirja pannud ja purki toppinud. Mis aga juhtus? Nii nagu alati - kõik jäi kuhugi murdepunktile katki. Pooleni on vist ilusam sõna illustreerimaks seda, mis hetkel toimub. 

Mõtlesin täna koolis olles väga palju väljakutsetele ja miks ma pole neid teinud. Noo, üks põhjus on loomulikult see, et aeg lausa lendab käest ära! Tõega. Ma ei valeta. Laps võtab suurema osa mu ajast. Siis nüüd on veel kool. Siis tahab üks ja teine asi ikka tegemist ning kõik muud asjad jäävad soiku. Ning siis ma mõtlesin ja mõtlesin tehes kaledos mannile pluusi selga. Enne pidime aga lilli arvutis joonistama. Teate, mille välja mõtlesin? Noo ilmselgelt ei tea, kui ma pole seda öelnud. Igatahes mina leian, et minu igapäevaseks väljakutseks hakkab saama päev lõpuni elada. Jup. Mitte midagi väga keerulist. Teiseks väljakutseks on päev veeretada õhtusse võimalikult positiivsete emotsioonidega ja tunnetega ja elamustega ja... Okih, need kõik lähevad praktiliselt ühte patta, aga nii kirjeldaksin kõike seda, mida üks inimene peaks hommikust õhtusse kaasa võtma: puhtad ja positiivsed emotsioonid ja tundmused. 

Nüüd, mõtlema hakates, mis on siis minu positiivsed elamused tänasest? Oiii... Vanduda tahaks vaid. Päriselt. Kui aga hakata mõtlema, siis... Seda positiivsust on mu päevas olnud ikka päris päris palju. Küll hoiti ekstra minu jaoks ust lahti, küll ma sain vastlakuklit, sest Sass tõi, küll ma sain kaledos naerda, sest õpetaja pani suure printeri tööle, küll lapse pärast, kes süsti pärast väga palju kisa ei tõstnudki... Ja kooli ei hilinenud. Kursaõed on lahedad. Kodus oli süüa kohe peale kooli. Sass ja laps said väga hästi täna hakkama koos. Eile said ka. Kodu oli korras. Ilm oli suurepärane! Tähti nähti taevas tuhandeid... Oiii! Nii võttes oli/on tänane päev lausa suurepärane!

Veel väljakutsetest. Positiivust peaks ikka igas päevas olema ja tegelikult ei tohiks see olla asi, mis on sunniviisiliselt kaela topitud nagu veskikivi. Kuigi, kui ikka aus ka olla - mina tahan küll mõnikord tige olla ja kurjust täis. Mitte kõigi peale. Üksi oma ette. Nii saan ma mõne kogusegi negatiivsusest endast välja elada ning elu on jälle ilusam! Tõesti. Mõnikord ma tunnen, et peabki tige olema. Muidu ei tule headus ka. Võib-olla ajan siin mõne meelest kelbast ning tunnistamine, et olen ka vihane või tige terve universumi ja inimkonna peale, on patt või kuritegu, siis nii ongi. Olen kuritegelik persoon. Isegi vabandada ei saa selle pärast. Muidu poleks mina mina, kui asju ainult päikesepoolsest nurgast räägin. Ja jaa, ma tean pea kõiki neid ilusaid ütlusi, mida peab endale sisestama ja kordama nagu mantrat, nt ''Lase päikesel endale näkku paista, siis jäävad varjud seljataha''. Okih, las siis olla nii. Kõigest sellest tulenevalt võikski olla minu väljakutseks elada tõesti iga päeva võimalikult positiivselt ja lasta sel tüütul päikesel endale näkku lõõsata nii et pean silmi kissitama ja sellest tulenevalt ei näe ma eesolevat puud ja põrkan sellega kokku. Positiivne selles loos on aga see, et varjud jäid seljataha! Võit. Nagu te aru saite, oli selles loos tsipakene irooniat (haahaahaaaa). Olgu, kaua ma mämmutan siin ei-tea-mida. Üks väljakutse on mul endale veel esitada..

Nimelt on mul koolis vaja õmmelda ja teha tuhat ja kakstuhat asja. Ühesõnaga terve posu. Peab tegema makette ja siis õmblema midagi ja kedagi. Kõik asjad pean valmis saama kindlasti 22.märtsiks, sest 23.märts hakkab mul uus koolinädal. Hetkeste andmete järgi on mul vaja õmmelda ühes aines neli rõivast, sinna vist lisandub veel viies, teises aines on vaja teha üks rõivaese. Kuna minu õmblusoskus on lausa vägevalt superluksilt meeletult kohutav, siis pean endale eesmärgiks-väljakutseks panema, et iga nädal nelja nädala jooksul, pean vähemalt kaks rõivaeset valmis susserdama-pusserdama. Kui ikka viis-kuus eset on, siis mõneks nädalaks jääb isegi kolm rõivast. Põhiline on see, et enne uut koolinädalat oleksid asjad valmis. Siis hakkab ka uus nädal imeliselt! Mitte et juba kõik praegu imeline pole, sest kui ma näen õmblusmasinat, siis ma juba ju jooksen. Mitte õmblusmasina suunas vaid vastupidises suunas. Johaidii! Tralallaalaaa! Siit tulenevalt kohe uus väljakutse: harjutamine teeb meistriks. Tahan olla oma alal heal kohal, siis pean harjutama. Seega mida rohkem ma asju harjutan, sinna hulka kuulub ka asjade lahtiharutamine ja valesti tegemine, sest nendest me ju õpime ka, seda suurem on tõenäosus, et asjad endale selgemaks saan. 

Nonii. Peaks olema siis hetkel kõik. Lühikokkuvõtlikult minu väljakutsetest, millel pean järjepidevalt silma peal hoidma ning ka teada andma, kuidas edeneb:

1. iga päev on täis ilusaid imelisi asju - pane kõik päikselisse valgusesse!

2. kooliasjad enne uut nädalat valmis

3. harjuta, harjuta, harjuta (kõlan nagu Lenin) - siis saad kooki moosiga!

''Elu on ilus, kui oled 8-aastane ja armunud.'' Cedric