No nii. Minu jooksutuhinast on väga kiirelt möödas juba poolteist nädalat, või miskit sinnakanti. Palju ma siis jooksmas käinud olen? Tervelt kaks korda! Kuidagi liiga ebaõiglane või midagi. Lihtsalt eelmine nädal läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi mitte hingata, kui see läbi oli. Pluss, alati, kui tahtsin jooksma minna, siis oli tuhat ja üks toimetust, mida ei saanud edasi lükata.
Samas samal päeval, kui jooksuriided ostsin, käisin jooksmas juba õhtul, eks. See oli neljapäev. Ning siis sama nädala pühapäeval läksin hommikul jooksma, sest teadsin, et õhtul ma sinna niikuinii ei lähe. Õnneks ärkasin kell 8 juba üles, toppisin end ja lapse riidesse, ning tuhisesin välja. Nagu juuresoleval pildil ka näha, siis teoorias on see tõestus, et me käisime jooksmas. Selleks ajaks olin jutti jooksunud 15-20 minutit, seal sees mäest alla laskumised ja üles tulekud. Kuigi ega näost seda väga näha pole. Kummaline on see, et minust pole kunagi aru saada, et olen jooksmas käinud. Võin lihtsalt öelda, et käisin jooksmas, kuigi tegelikult tegin kiirkõndi. Laps on näost isegi punasem kui mina!
Ahjaa! Nüüd, kui asjaga edasi minna, siis olen endale nii palju kohustusi määranud, et lausa kohutav. Näiteks ma leian, et pean rohkem uudiseid lugema. Tõesti, ma olen väga kehv uudistelugeja. Miskitpärast on uudised nii kehvad, et pole vaja neid lugeda. Aga on olemas ju Telegram! Eks ma üritan siis iga päev vähemalt ühe artikli sealtki läbi lugeda, kui postimees.ee'sse ei jõua. Ühesõnaga hoian end igapäevaeluga kursis.
Ma küll ei taha midagi lubada, aga ma tõesti üritan sel nädalal vähemalt korra jooksma minna...
No comments:
Post a Comment