Ready... Steady...

Jah, ma käin jooksmas. Ei, ma ei käi hetkel veel 3-4 korda nädalas jooksmas. Aga palju maha ei jää! Eelmisel nädalal käisin tervenisti kolm korda jooksmas. Nii et minu lubadus, et üks kord jooksma lähen, sai täidetud. Tubli. Viis. Istun. 

Sel nädalal olen juba ühe korra jooksmas käinud. Esmaspäeval. Täna ma sinna kindlasti ei jõua. Homme-ülehomme-laupäeval peaksin ehk jõudma. Vähemalt ühel neist päevadest. Ja kui veab, siis ehk ka pühapäeval. Aga pead ei anna ja jalgu ka mitte. Vähemalt jooksen 1x nädalas. Tehtud võib selle kohta öelda küll.

Nüüd uudiste lugemine. Nooo...Praktiliselt iga päev olen lugenud küll postimees.ee'd. Jup. Mõni üksik päev on küll vahele jäänud, aga vähemalt ka tihedatel päevadel võtan korra selle lehekülje ja/või Telegrami lahti ning loen pealkirjadki üle. Nii palju negatiivseid uudiseid on, et eluisu võetakse ära! Pealegi on mul mu teine pool, kes üht koma teist ka mulle ette loeb. Ise ei peagi ju siis lugema!

Siinkohal peaksin järgmise väljakutse endale esitama. Peab selle välja mõtlema...

Jooks

No nii. Minu jooksutuhinast on väga kiirelt möödas juba poolteist nädalat, või miskit sinnakanti. Palju ma siis jooksmas käinud olen? Tervelt kaks korda! Kuidagi liiga ebaõiglane või midagi. Lihtsalt eelmine nädal läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi mitte hingata, kui see läbi oli. Pluss, alati, kui tahtsin jooksma minna, siis oli tuhat ja üks toimetust, mida ei saanud edasi lükata. 

Samas samal päeval, kui jooksuriided ostsin, käisin jooksmas juba õhtul, eks. See oli neljapäev. Ning siis sama nädala pühapäeval läksin hommikul jooksma, sest teadsin, et õhtul ma sinna niikuinii ei lähe. Õnneks ärkasin kell 8 juba üles, toppisin end ja lapse riidesse, ning tuhisesin välja. Nagu juuresoleval pildil ka näha, siis teoorias on see tõestus, et me käisime jooksmas. Selleks ajaks olin jutti jooksunud 15-20 minutit, seal sees mäest alla laskumised ja üles tulekud. Kuigi ega näost seda väga näha pole. Kummaline on see, et minust pole kunagi aru saada, et olen jooksmas käinud. Võin lihtsalt öelda, et käisin jooksmas, kuigi tegelikult tegin kiirkõndi. Laps on näost isegi punasem kui mina! 

Ahjaa! Nüüd, kui asjaga edasi minna, siis olen endale nii palju kohustusi määranud, et lausa kohutav. Näiteks ma leian, et pean rohkem uudiseid lugema. Tõesti, ma olen väga kehv uudistelugeja. Miskitpärast on uudised nii kehvad, et pole vaja neid lugeda. Aga on olemas ju Telegram! Eks ma üritan siis iga päev vähemalt ühe artikli sealtki läbi lugeda, kui postimees.ee'sse ei jõua. Ühesõnaga hoian end igapäevaeluga kursis. 

Ma küll ei taha midagi lubada, aga ma tõesti üritan sel nädalal vähemalt korra jooksma minna...

Jooksma?

Pole küll väljakutse või miskit nii, aga hommikuti aitab üles ärgata küll. Nimelt olen viimased hommikud kasutanud näovärskendamiseks jääd. Jup. Võtan jääkuubiku ning sellega siis nägu puhastanud-pesnud (kuidas seda iganes ka ei väljendata). Teate, mõjub vägagi värskendavalt. Uskuge ka seda, et alguses oli see ikka väljakutse endale hommikuti külm jääkamakas näkku kinni lüüa. Nüüd on aga päris mõnus hommikuti end jahutada. Igatahes parem kui külma dušši alla minna. Kunagi me küll käisime külmas jões suplemas, aga see oli suvel ja seda ka mitte iga päev. Mõni päev tahaks selle küll vahele jätta, aga siis ma mõtlen: jätan sel korral enda ''karastamise'' vahele, teen seda ka homme ja ülejäänud teised päevad. Järjepidevus. Kaks nädalat olen vastu pidanud ja tsipa peale veel.

Täna ostsin endale jooksuriided. Püksid ja pluusi. Ehk on nüüd motivatsiooni need selga tõmmata ja jooksma minna. Nii nagu ma juba ütlesin: vähemalt 3-4 korda nädalas. Palju oleneb sellest, kuidas mul homme läheb. Sellest ainult kunagi teine kord. Kunagi olin ma tubli ja käisin iga hommik jooksmas. Pea iga hommik. Kui ikka vihma sadas ladinal, siis olin oma vanema õega laisk ning ei liigutanud end voodist. Nüüd on asjalood teised. Ikka päris vara ei lähe jooksma. Või siis vaid koos lapsega. Peab proovima. Samas vahet ju pole hommikul või õhtul. Peaasi, et saaks ära käia. Pealegi, milleks mulle uhked riided, kui saan nendega ennast vaid peeglist vahtida?

Järjepidevusega veel see asi, et oma positiivsust ei leia ma ikka alati üles. Ja oii - kui närvi see mind ajab! Tahaks mõnikord end selle eest hammustada. Aga vat, ei saa. Hihiihiiii! Ühesõnaga üritan ikka päevas leida ilusaid valgeid laike. 

Näiteks eile: imeline päikseline päev! Mõnus soe. Kevad tungis veebruarikuus põue. Õhtul sain nii mõningad vajalikud asjad tehtud. Käisin preilnaga jalutamas ning too viipas ühele võõrale mehele, kes talle ka vastu viipas. Arsti juures läks hästi, kuigi pidin 15 minutit ootama. Ja eile hakkas ''Pilvede all'' uus hooaeg! Johaidii! Kartsin juba, et seda ei tulegi. Ikka põnev on vaadata, kuidas asjad läinud ja lähevad. Põnev sari on. 

Nonii. Preilna pättus tegi silmaluugid lahti ning mul on aeg siinkohal panna punkt oma väljakutsetele. On need ikka rasked...

Oli, on ja jääb

Ütlen vaid üht: ''Tohohh pele!'' 

Nii on, kui luban suure suuga, et teen mingeid kirjalikke väljakutseid, mille ise olen kirja pannud ja purki toppinud. Mis aga juhtus? Nii nagu alati - kõik jäi kuhugi murdepunktile katki. Pooleni on vist ilusam sõna illustreerimaks seda, mis hetkel toimub. 

Mõtlesin täna koolis olles väga palju väljakutsetele ja miks ma pole neid teinud. Noo, üks põhjus on loomulikult see, et aeg lausa lendab käest ära! Tõega. Ma ei valeta. Laps võtab suurema osa mu ajast. Siis nüüd on veel kool. Siis tahab üks ja teine asi ikka tegemist ning kõik muud asjad jäävad soiku. Ning siis ma mõtlesin ja mõtlesin tehes kaledos mannile pluusi selga. Enne pidime aga lilli arvutis joonistama. Teate, mille välja mõtlesin? Noo ilmselgelt ei tea, kui ma pole seda öelnud. Igatahes mina leian, et minu igapäevaseks väljakutseks hakkab saama päev lõpuni elada. Jup. Mitte midagi väga keerulist. Teiseks väljakutseks on päev veeretada õhtusse võimalikult positiivsete emotsioonidega ja tunnetega ja elamustega ja... Okih, need kõik lähevad praktiliselt ühte patta, aga nii kirjeldaksin kõike seda, mida üks inimene peaks hommikust õhtusse kaasa võtma: puhtad ja positiivsed emotsioonid ja tundmused. 

Nüüd, mõtlema hakates, mis on siis minu positiivsed elamused tänasest? Oiii... Vanduda tahaks vaid. Päriselt. Kui aga hakata mõtlema, siis... Seda positiivsust on mu päevas olnud ikka päris päris palju. Küll hoiti ekstra minu jaoks ust lahti, küll ma sain vastlakuklit, sest Sass tõi, küll ma sain kaledos naerda, sest õpetaja pani suure printeri tööle, küll lapse pärast, kes süsti pärast väga palju kisa ei tõstnudki... Ja kooli ei hilinenud. Kursaõed on lahedad. Kodus oli süüa kohe peale kooli. Sass ja laps said väga hästi täna hakkama koos. Eile said ka. Kodu oli korras. Ilm oli suurepärane! Tähti nähti taevas tuhandeid... Oiii! Nii võttes oli/on tänane päev lausa suurepärane!

Veel väljakutsetest. Positiivust peaks ikka igas päevas olema ja tegelikult ei tohiks see olla asi, mis on sunniviisiliselt kaela topitud nagu veskikivi. Kuigi, kui ikka aus ka olla - mina tahan küll mõnikord tige olla ja kurjust täis. Mitte kõigi peale. Üksi oma ette. Nii saan ma mõne kogusegi negatiivsusest endast välja elada ning elu on jälle ilusam! Tõesti. Mõnikord ma tunnen, et peabki tige olema. Muidu ei tule headus ka. Võib-olla ajan siin mõne meelest kelbast ning tunnistamine, et olen ka vihane või tige terve universumi ja inimkonna peale, on patt või kuritegu, siis nii ongi. Olen kuritegelik persoon. Isegi vabandada ei saa selle pärast. Muidu poleks mina mina, kui asju ainult päikesepoolsest nurgast räägin. Ja jaa, ma tean pea kõiki neid ilusaid ütlusi, mida peab endale sisestama ja kordama nagu mantrat, nt ''Lase päikesel endale näkku paista, siis jäävad varjud seljataha''. Okih, las siis olla nii. Kõigest sellest tulenevalt võikski olla minu väljakutseks elada tõesti iga päeva võimalikult positiivselt ja lasta sel tüütul päikesel endale näkku lõõsata nii et pean silmi kissitama ja sellest tulenevalt ei näe ma eesolevat puud ja põrkan sellega kokku. Positiivne selles loos on aga see, et varjud jäid seljataha! Võit. Nagu te aru saite, oli selles loos tsipakene irooniat (haahaahaaaa). Olgu, kaua ma mämmutan siin ei-tea-mida. Üks väljakutse on mul endale veel esitada..

Nimelt on mul koolis vaja õmmelda ja teha tuhat ja kakstuhat asja. Ühesõnaga terve posu. Peab tegema makette ja siis õmblema midagi ja kedagi. Kõik asjad pean valmis saama kindlasti 22.märtsiks, sest 23.märts hakkab mul uus koolinädal. Hetkeste andmete järgi on mul vaja õmmelda ühes aines neli rõivast, sinna vist lisandub veel viies, teises aines on vaja teha üks rõivaese. Kuna minu õmblusoskus on lausa vägevalt superluksilt meeletult kohutav, siis pean endale eesmärgiks-väljakutseks panema, et iga nädal nelja nädala jooksul, pean vähemalt kaks rõivaeset valmis susserdama-pusserdama. Kui ikka viis-kuus eset on, siis mõneks nädalaks jääb isegi kolm rõivast. Põhiline on see, et enne uut koolinädalat oleksid asjad valmis. Siis hakkab ka uus nädal imeliselt! Mitte et juba kõik praegu imeline pole, sest kui ma näen õmblusmasinat, siis ma juba ju jooksen. Mitte õmblusmasina suunas vaid vastupidises suunas. Johaidii! Tralallaalaaa! Siit tulenevalt kohe uus väljakutse: harjutamine teeb meistriks. Tahan olla oma alal heal kohal, siis pean harjutama. Seega mida rohkem ma asju harjutan, sinna hulka kuulub ka asjade lahtiharutamine ja valesti tegemine, sest nendest me ju õpime ka, seda suurem on tõenäosus, et asjad endale selgemaks saan. 

Nonii. Peaks olema siis hetkel kõik. Lühikokkuvõtlikult minu väljakutsetest, millel pean järjepidevalt silma peal hoidma ning ka teada andma, kuidas edeneb:

1. iga päev on täis ilusaid imelisi asju - pane kõik päikselisse valgusesse!

2. kooliasjad enne uut nädalat valmis

3. harjuta, harjuta, harjuta (kõlan nagu Lenin) - siis saad kooki moosiga!

''Elu on ilus, kui oled 8-aastane ja armunud.'' Cedric