Uue nädala alustuseks

Eilne ülesanne jäigi kahjuks eile kirjutamata. Pole hullu! - Mis üks päev tegemata, see teine päev tehtud! Ära tegin. Väljakutse, või pigem joonistamine, nagu ma juba mainisin, kõlas järgnevalt: 

Vot nii. Eks ma siis võtsin paberi ja pliiatsi kätte ning hakkasin joonista. Andke palun kohe ette andeks ära: pole ammu joonistanud ja käsi pole veel soojaks saanud. Sellest tulenevalt näeb nn kaart välja pigem lapse solberdis kui tõsiseltvõetav kaart, kuhu on sisse kirjutatud midagi ilusat. Teile tõestuseks ikka kah, et joonistasin, muidu võite ju arvata, et niisama petan ja ütlen; ''Joonistasin ma jee.'' 

Väike jõehobusekene. Sellega on meil eraldi teema, mida siinkohal lahkama ei hakka. Tõesti - oskan ka paremini, kui vaja. Vist siis polnud väga vaja... Mis kaardile sisse kirjutasin, vat see on tõesti saladus. Midagi ma kirjutasin küll. Laske siinkohal oma fantaasiatel lennelda!

Tänaseks väljakutseks, sel korral tõesti väljakutseks, sai taaskord lugeda. Nagu ma poleks midagi muud teinudki, kui vaid lugenud küll raamatuid ja ajakirju ja varsti ei-tea-veel mida. Võite mõtlema hakata, et äkki tõesti on mul ainult lugemisega seotud asjad kirja pandud. Ausalt öeldes arvan ma nüüd seda ise ka. Omast arust vaid sai ka midagi muud kirjutatud... Jääb neid ootama. 

Tänase ülesande pean homse varna lükkama, sest mul lihtsalt pole kodus ühtegi raamatut, mille järele käsi tõuseks ja tahaks seda lugeda. Homme lähen võtan ühe raamatu. Üks jäi isegi vanemate juures silma. Samas nädal on niikuinii aega, et lugeda. Seega ei kiirusta. 

Ühte asja loodan veel: et see nädal läheb paremini kui eelmine.

Ahjaa. Päikeseloojangu olen ikka veel võlgu... Vabandust. Luban vaid seda, et lähen seda vaatama ja teen pilti ka. Õnneks loojub päike iga päev üha varem... 

Homseniiii! (Loodame)

Nädal piinlemist

Hoihoii!

Esimene nädal saab piinadest läbi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et... - Alati saab ka paremini!

Eile jäi jälle kirjutamine vahele, aga see-eest teen täna selle tasa. Vahele ei tohi ju jätta, sest kui üks päev jääb vahele ja teine, siis kolmas on juba Issanda karjas. 

Eile pidin ma minema päikeseloojangut vaatama. Äpardusin. Tõsiselt. Iseenesest ma näen ka rõdul päikeseloojangut, aga ma pidin kirjade järgi välja minema seda vaatama. Mitte rõdul. Aga üritan täna selle tasa teha. Just vaatasin, et päike loojub täna - 28.09 - kell 19:04. Ma küll tõesti ei oska öelda, kus koha ma seda loojangut siin Lasnamäel vaatama hakkan, aga välja ma lähen ning üritan klõpsugi ära teha. Sest kiri käskis nõndamoodi.

Lasteraamatu lugesin ka läbi. Oeh, mis õnnis tunne mind valdas, kui seda lugesin. Kõik on raamatus nii ilus ja kuidagi... Soe. ''Madlikest ja Jaanikingu põnni'' lugedes läbis mind pidev soe ja hubane tunne, nagu oleksin isegi seal ja tajun, mida ütleb Alva ning kuidas käitub Madlikese isa ja ema. See lähedus, kuidas Madlike oma isale ja emale kõik pidi ära rääkima, et ei oleks teineteise vahel saladusi. Isegi maitulel käimise, kui Madlike pani ema keelust hoolimata uued sandaalid jalga, rääkis ta emale ära. Astrid Lindgreni raamatud mulle meeldivad. Ainuke teos, mis pole minus erilisi tundeid tekitanud, on ''Pipi Pikksuk''. Ei tea miks, aga see on mind külmaks jätnud. Teised raamatud aga, niipalju kui ma neid ka lugenud olen, on see-eest räbalaks lugemiseks mõeldud. Tõesõna. 

Hunnik pilte. Mõni on väga kummaliste mõõtmetega...

Aga tänane päev. Ütlen vaid nii palju, et pean joonistama ja kirjutama. Õhtul, kui asi valmis, annan teada, mida ma täpselt tegema pidin. Ja kellele. Las jääda mõni saladus kah. 

Ja üks asi veel. Sain oma pildid ilmutamisest kätte. Osad jõudsin juba albumisse panna, osad mitte, sest tirtsu albumis pole piltide jaoks nurki ning on vaja sinna liimida. Ehk lähipäeval ostan liimi ning kleebin ka need albumisse ära. 

Vist juba viis

Natuke juba räbaldunud versioon, aga
 see-eest ka palju-loetud!

Tänaseks peaks juba tehtud olema viis väljakutset. See tähendab, et viiest peaksin teoorias olema lahti saanud. Olengi. Topsi seest. Mõni ülesanne on vaid pikaleveniv. Näiteks tänane, kus pean nädalaga läbi lugema ühe lasteraamatu, mis mulle lapsena meeldis. Olgem ausad, mu lemmik oli siiski ''Bullerby lapsed''. Teine lemmik oli ''Veel üks Lotte'', aga kuna tõesti ei olnud neid kahte raamatut koheselt võtta ja raamatukokku ei saanud ma täna minna, siis pidin leppima olemasolevaga, mis mulle ka loomulikult väga meeldis ja hetkel loen seda nii, et pisar silmis. Nii tore raamat lihtsalt! Samuti Astrid Lindgreni looming: ''Madlike ja Jaanikingu põnn''. Selline tore raamat. Mulle ikka meeldivad need kahe õe seiklused. Ja kui ma ei eksi, siis vist selles teoses oli see, kus tüdruk küsis nende pere teenijatüdruku (ei ole päris teenijatüdruk, aga inimene, kes aitab nende pere majapidamises), kuidas sa pesu pestes nii rõõmus oled. Ning too tüdruk vastab, et järgmine pesupäev on ju alles nädala pärast! Või midagi seesugust oli. Ühesõnaga, kui too koht mulle ette jääb, siis ma kohe tsiteerin seda hea meelega. Hetkel olen kümnest kaks peatükki läbi lugenud. Lehekülgede seis on 181st 41. Nii et üks osa on ilusti läbi loetud. Jätkan samas vaimus, ehk õnnestub enne koolinädalatiki läbi saada! 

Eks homme annan jälle teada, kus ja kaugel omadega olen. Soovitan seda lasteraamatut lugeda igatahes küll kõigil, kel on isu lapsemeelsuse järele või kelle elu on tsipa liiga tõsisevõitu kiskunud. Toob naeratuse suule ning tõestab, et elus polegi kõik must ja valge. Et miskit ilusat ja värvilist on meil ikka ka.

Eilne ajakirja lugu siis. Vist olen ikka viis artiklit juba läbi lugenud, aga pead ei anna. Jätkan lugemist, sest üle pika aja loen mõnd head ajakirja. Olen seda ajakirja vist isegi mõned korrad poelettidel silmanud, aga olgem ausad - eile oli esimene kord, kus sellele ka tõsist tähelepanu pöörasin. Ostsin ju siiski selle. 

Ei ole ju väga Kristina nägu?

Esikaanel figureerib telemaastikus tuttav Kertu Moppel. Et kes siis? ''Padjaklubi'' vaatate? Vaatate. Ma vähemalt eeldan, et mõned ikka vaatavad seda. Teine hooaeg siiski käimas juba. Isegi mina olen sellele pilgu peale visanud. Päris koomilline seriaal eestlaste poolt taaskord. AGA ei taha ma sarjast rääkida. Vaid Kertu Moppelist. Kertu Moppel on Kristina. Prill. Noh too viriseja ja hull korraarmastaja, kui nii võib öelda. Kui ei teaks, ei tunneks teda piltidelt äragi! Ta õppis alguses kunstnikuks, hiljem alles läks näitekooli. Ja sedagi lihtsalt katsetele, et vaatab, kas saab sisse. Saigi! Nüüd on vabakutseline. Kirjutab ja näitleb. Kuidas ta ütleb: ''Ideaalid peavad olema, aga elus tuleb siiski hakkama saada.'' Saame siis! 

Nagu ennist kirjutasin, lugesin läbi ka loo Woody Allenist. Pigem intervjuu. Teate, et talle ei meeldi sinine värv? Ei teadnud. Ma ka mitte. Olgem ausad, ega ma ta eluga väga kursis pole, midagi tean, aga mitte väga. Pinnapealselt, kui nii võib öelda. Igatahes, talle ei meeldi sinine värv. Miks? Argielus sobib, aga mitte filmides. Sinine on lihtsalt liiga külm toon ja seda ei saa soojemaks teha. Alleni filmid on aga soojatoonilised. Nii on lood. Jällegi väga põnev lugemine. 

Siis olen lugenud veel mitu lühikest artiklit: ''Normaalsusest'' (naine kirjutab oma uuest väljavalitust ja sellest, kellega ta on varem koos olnud ja miks on tal varem olnud teised valikud meeste osas, kui nüüdne väljavalitu), ''Liiga vana, et noorelt surra'' (väga mõtlemapanev lugu sellest, kui vanana me end sisimas tunneme ja kas me kõik tunneme end mõnikord 6-aastastena), ''Lihtne, mugav, rõõmsameelne'' (lühike moelugu tüdrukust Ilmar Raagi filmist ''Ma ei tule tagasi'', kus neiu räägib, mis riided jmt talle meeldib ja mida pigem eelistab kanda ja kõik sinna juurde kuuluv).

Viis artiklit nagu niuhti käes! Eks ma loen veel ja kui leian huvitavaid artikleid, annan kohe ka teada. Imekombel väga huvitav ajakiri siiski. Peab rohkem end sellega kursis hoidma. Ja muide - hind on kõigest 3,90! 

Kolm artiklit ka jäädvustasin. Et oleks ikka näha, et lugesin. 

Siiski-siiski, jääb homset päeva ootama, ehk joppab ja tuleb midagi muud peale lugemise.

Kolm ja neli, mu väike veli

Vabandused kohe ette ära, et eilne ja üleeilne päev nii jõhkralt vahele jäid. Vabanduseks on vaid see, et päevad olid nii meeletult tihedad ja kiired, et lihtsalt polnud mahti ei oma ülesannetele tähelepanu pöörata (siit tuleb miinus mulle) ega ka siia midagi kirjutada. Aga sellele vaatamata tegin eilse ja üleeilse ülesande tsipa hilinemisega, sest siiski ainuke vabandus, mis aktsepteeriv mu ülesannete tegemata jätmist, on kool. Või see, kui olen nii haige, et lihtsalt ei jaksa voodist välja tulla. Aga see vabandus on lastega naistel ju vastuvõetamatu!

Ülesanne kolm...

Igatahes üleeile tuli mulle ülesandeks, et pean jõuluvanale kirja kirjutama ning selle ära postitama. Kirjutasin kirja valmis ja nüüd on vaja see lihtsalt ümbrikusse toppida, mark peale ning siis postkasti panna, et see siis ikka kuhugi Lapimaale saata.

...ja neli

Eilne ülesanne oli osta ajakiri, mida ma pole varem ostunud ega ostaks ka tulevikus. See oli raske. Passisin ja vahtisin ajakirja letis ajakirju ja mõtlesin, et mida ma tõesti enam kunagi tulevikus ka ei ostaks. Ja tuli välja, et hea meelega loeksin kõiki! Isegi TM ja TopGeari. Sest tõesti, need on huvitavad. Siis mõtlesin endamisi, et muudan tsipa ülesannet (erandkorras või nii, kuigi tean, et see on asjast möödavaatamine) ja võtsin ajakirja, mis läheb kokku mu erialaga - Mood. Kolm artiklit olen juba läbi lugenud ja täiesti põnev on! Järgmisena loen artiklit Woody Allenist. Jaa! Isegi temaga on intervjuu tehtud. 

Pea kaks lehekülge kirja Jõuluvanale

Nii aga tänaseks sain lugeda lasteraamatut. Tohohh tonti ütlen ma vaid, ainult lugemine ongi. Tundub, et mul muid ülesandeid polegi... Kuigi mul on seal topsis ka jooksmisi ja treenimis-värke. Aga küll siis asjad tulevad õigel ajal. Hetkel ei pea tulema.

Muide, mu teise päeva väljakutseks oli lehvitamine autojuhtidele, kes mind üle tee lasevad. Totaalne äpardumine, ütlen ma ausalt. Lihtsalt kolm päeva oli seda aega teha ja selle aja jooksul ainult üks auto lasi mind üle tee. Lehvitasin siis talle. Lihtsalt ei sattunud kohtadesse, kus autod peaksid mind üle tee laskma. Või sõitsin ise autoga. Nii et seda peab veel kordama kunagi. 

Pildid ajakirjast ja minu loetud artiklitest lisan hiljem ning varsti lähen otsin lasteraamatu, mida tahan lugeda. Ma vist isegi tean, mida. Tuleb lihtsalt lugemismaraton. Jebidijee!

Päev kaks

Liiga lihtne väljakutse, või kuidas?

Ikka veel stiilis Igav. Noo kohe ei tulnud midagi, mille nimel väga pingutada. Täna tuli siis silt, et pean järgmised kolm päeva lehvitama kõikidele autojuhtidele, kes mind ülekäigurajal üle tee lasevad. Ilmselgelt lihtsalt lihtne ja veidike igav. Olgem ausad: kui tihti ma ikka ülekäiguradadele satun, kus valgusfoore pole? Eriti veel selliste sügisilmadega. Aga ülesanne on ülesanne. Mis selle ülesande juures oluline on: tavaliselt ma viipan või noogutan autojuhtidele, et neid tänada, aga nüüd pean LEHVITAMA, mitte lihtsalt viipama. Selles on vahe. 

Ma siis jätkan lehvitamisega. Võib-olla peaks ka valgusfooride juures autojuhtidele lehvitama? Ka hea mõte...

Lisan ka pildid, milled oleksin pidanud varem lisama, aga lihtsalt olen tsipa liiga laisk. Ehk on see mööduv haigus.

Minu purgike väljakutsetega. Et ikka on miskit seal sees
 ja ei tee neid igal hommikul valmis

Ja ka eilne - esimene - ülesanne

Esimene päev

Algus on lihtne: ''Ilmutada vähemalt 30 pilti, st lasta ilmutada, ja panna albumisse''. Tehtud! See tähendab tegin täna arvutis piltide ülevaatuse. Johaidii ütlen ma vaid! Pilte nii palju ja siis vali, mida ilmutada ja mida mitte. Mida tahaks albumisse (nii lapse enda albumisse kui ka teise albumisse) ja mis võib ka niisama elektrooniliselt jääda. Aga tehtud sain! Valisin välja pea 80 pilti, millest 40 (vist oli ikka nii palju...) läks ilmutamisse Klicki. Väidavad, et eeldatav valmimisaeg on 3.okt. Jääb ootama! Ehk siis saab ka teilegi tõestada, et jah, ma ikkagist viisin pildid ilmutamisse!

Lihtne ülesanne või väljakutse. Eks? Liigagi lihtne? Eile jäi mainimata, et mu ülesanded-väljakutsed polegi midagi nii suursugust, nagu ''Käi terve päev ringi klouni punane nina ees''. Ei. Tegemist on üldjoontes asjadega, mille olen edasi lükanud või mida ma niisama ei viitsi teha. Jah, ma üritan lisada veel ülesandeid juurde ja ehk ka selliseid, mis nõuavad mult rohkem julgust. Stiilis klouni-punane-nina. Jääb vaid loota, et pean esimesed 30 päeva vastu pluss väljakutsed muutuvad huvitavamateks. 

Homse huvitava päevani!

Sissejuhatuseks

Nonii. Kunagi mõned aastad tagasi tegin endale iga päeva jaoks ülesande. 365 ülesannet, et terve aasta saaks täidetud. Mõtlesin, et olen tubli ning vaatan, kas suudan üle enda varju hüpata. Võib-olla kuu aega pidasin neid tehes vastu. Võib-olla isegi mitte seda. Ei tea, mis juhtus, aga asi jäi soiku.

Täna, lapsega jalutamas käies, mõtlesin, et kuidagi igavavõitu on. Mitte et 7-kuuse tirtsuga nüüd igav oleks, aga üksluine. Üks ja sama jama ja rutiin. Tahaks midagi enamat. Niisama ei juhtu siin ilmas midagi. Mõtlesingi, kuidas oleks võimalik vürtsi lisada. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga leidsin, et vaatan, kas suudan sel korral üle oma varju hüpata. Teengi seda! Sel korral võtan asja vaid mõistusega. Alustan 30 päevaga. Kui selle ilusti üle elan, siis jätkan. Loomulikult on mul endale ülesandeid välja mõeldud ja kirjutatud juba 50 päeva jagu, kui mitte rohkem. Nii on valikuvõimalust vähemalt! Homsest hakkan pihta.

Panin paika enda jaoks ka mõned reeglid. Kuna osad ülesanded on mitme päevased, kestavad nädal või mõned päevad, siis leidsin, kui saan ikka mitu ülesannet, mida pean tegema mitu päeva, siis vahetan mõne ülesande välja. Nt kui mul juba on tänaseks kolm ülesannet, mille kestus on mõni päev kuni nädal, ja saan veel ühe ülesande, mis kestab mitu päeva, siis vahetan selle välja. Niikuinii tuleb ju tema kord ka! Lisaks annan endale rohkem ka hingetõmbepause, eriti, kui on kooliaeg. See aga tähendab, et ülesanded lükkuvad edasi ning pean nad ikka järgi tegema. Kohustustest ei vabane. Noh ja oli veel midagi, mida enam ei mäleta. Küll meelde tuleb. 

Igatahes homme alustan. Annan iga päev (vähemalt üritan) teada anda, kuidas läheb ja mis ülesande sain. Fotojäädvustusi tuleb ka niikuinii. Edu mulle vastupidamiseks!