Nonii. Kunagi mõned aastad tagasi tegin endale iga päeva jaoks ülesande. 365 ülesannet, et terve aasta saaks täidetud. Mõtlesin, et olen tubli ning vaatan, kas suudan üle enda varju hüpata. Võib-olla kuu aega pidasin neid tehes vastu. Võib-olla isegi mitte seda. Ei tea, mis juhtus, aga asi jäi soiku.
Täna, lapsega jalutamas käies, mõtlesin, et kuidagi igavavõitu on. Mitte et 7-kuuse tirtsuga nüüd igav oleks, aga üksluine. Üks ja sama jama ja rutiin. Tahaks midagi enamat. Niisama ei juhtu siin ilmas midagi. Mõtlesingi, kuidas oleks võimalik vürtsi lisada. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga leidsin, et vaatan, kas suudan sel korral üle oma varju hüpata. Teengi seda! Sel korral võtan asja vaid mõistusega. Alustan 30 päevaga. Kui selle ilusti üle elan, siis jätkan. Loomulikult on mul endale ülesandeid välja mõeldud ja kirjutatud juba 50 päeva jagu, kui mitte rohkem. Nii on valikuvõimalust vähemalt! Homsest hakkan pihta.
Panin paika enda jaoks ka mõned reeglid. Kuna osad ülesanded on mitme päevased, kestavad nädal või mõned päevad, siis leidsin, kui saan ikka mitu ülesannet, mida pean tegema mitu päeva, siis vahetan mõne ülesande välja. Nt kui mul juba on tänaseks kolm ülesannet, mille kestus on mõni päev kuni nädal, ja saan veel ühe ülesande, mis kestab mitu päeva, siis vahetan selle välja. Niikuinii tuleb ju tema kord ka! Lisaks annan endale rohkem ka hingetõmbepause, eriti, kui on kooliaeg. See aga tähendab, et ülesanded lükkuvad edasi ning pean nad ikka järgi tegema. Kohustustest ei vabane. Noh ja oli veel midagi, mida enam ei mäleta. Küll meelde tuleb.
Igatahes homme alustan. Annan iga päev (vähemalt üritan) teada anda, kuidas läheb ja mis ülesande sain. Fotojäädvustusi tuleb ka niikuinii. Edu mulle vastupidamiseks!
No comments:
Post a Comment