Kolm ja neli, mu väike veli

Vabandused kohe ette ära, et eilne ja üleeilne päev nii jõhkralt vahele jäid. Vabanduseks on vaid see, et päevad olid nii meeletult tihedad ja kiired, et lihtsalt polnud mahti ei oma ülesannetele tähelepanu pöörata (siit tuleb miinus mulle) ega ka siia midagi kirjutada. Aga sellele vaatamata tegin eilse ja üleeilse ülesande tsipa hilinemisega, sest siiski ainuke vabandus, mis aktsepteeriv mu ülesannete tegemata jätmist, on kool. Või see, kui olen nii haige, et lihtsalt ei jaksa voodist välja tulla. Aga see vabandus on lastega naistel ju vastuvõetamatu!

Ülesanne kolm...

Igatahes üleeile tuli mulle ülesandeks, et pean jõuluvanale kirja kirjutama ning selle ära postitama. Kirjutasin kirja valmis ja nüüd on vaja see lihtsalt ümbrikusse toppida, mark peale ning siis postkasti panna, et see siis ikka kuhugi Lapimaale saata.

...ja neli

Eilne ülesanne oli osta ajakiri, mida ma pole varem ostunud ega ostaks ka tulevikus. See oli raske. Passisin ja vahtisin ajakirja letis ajakirju ja mõtlesin, et mida ma tõesti enam kunagi tulevikus ka ei ostaks. Ja tuli välja, et hea meelega loeksin kõiki! Isegi TM ja TopGeari. Sest tõesti, need on huvitavad. Siis mõtlesin endamisi, et muudan tsipa ülesannet (erandkorras või nii, kuigi tean, et see on asjast möödavaatamine) ja võtsin ajakirja, mis läheb kokku mu erialaga - Mood. Kolm artiklit olen juba läbi lugenud ja täiesti põnev on! Järgmisena loen artiklit Woody Allenist. Jaa! Isegi temaga on intervjuu tehtud. 

Pea kaks lehekülge kirja Jõuluvanale

Nii aga tänaseks sain lugeda lasteraamatut. Tohohh tonti ütlen ma vaid, ainult lugemine ongi. Tundub, et mul muid ülesandeid polegi... Kuigi mul on seal topsis ka jooksmisi ja treenimis-värke. Aga küll siis asjad tulevad õigel ajal. Hetkel ei pea tulema.

Muide, mu teise päeva väljakutseks oli lehvitamine autojuhtidele, kes mind üle tee lasevad. Totaalne äpardumine, ütlen ma ausalt. Lihtsalt kolm päeva oli seda aega teha ja selle aja jooksul ainult üks auto lasi mind üle tee. Lehvitasin siis talle. Lihtsalt ei sattunud kohtadesse, kus autod peaksid mind üle tee laskma. Või sõitsin ise autoga. Nii et seda peab veel kordama kunagi. 

Pildid ajakirjast ja minu loetud artiklitest lisan hiljem ning varsti lähen otsin lasteraamatu, mida tahan lugeda. Ma vist isegi tean, mida. Tuleb lihtsalt lugemismaraton. Jebidijee!