Nädal piinlemist

Hoihoii!

Esimene nädal saab piinadest läbi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et... - Alati saab ka paremini!

Eile jäi jälle kirjutamine vahele, aga see-eest teen täna selle tasa. Vahele ei tohi ju jätta, sest kui üks päev jääb vahele ja teine, siis kolmas on juba Issanda karjas. 

Eile pidin ma minema päikeseloojangut vaatama. Äpardusin. Tõsiselt. Iseenesest ma näen ka rõdul päikeseloojangut, aga ma pidin kirjade järgi välja minema seda vaatama. Mitte rõdul. Aga üritan täna selle tasa teha. Just vaatasin, et päike loojub täna - 28.09 - kell 19:04. Ma küll tõesti ei oska öelda, kus koha ma seda loojangut siin Lasnamäel vaatama hakkan, aga välja ma lähen ning üritan klõpsugi ära teha. Sest kiri käskis nõndamoodi.

Lasteraamatu lugesin ka läbi. Oeh, mis õnnis tunne mind valdas, kui seda lugesin. Kõik on raamatus nii ilus ja kuidagi... Soe. ''Madlikest ja Jaanikingu põnni'' lugedes läbis mind pidev soe ja hubane tunne, nagu oleksin isegi seal ja tajun, mida ütleb Alva ning kuidas käitub Madlikese isa ja ema. See lähedus, kuidas Madlike oma isale ja emale kõik pidi ära rääkima, et ei oleks teineteise vahel saladusi. Isegi maitulel käimise, kui Madlike pani ema keelust hoolimata uued sandaalid jalga, rääkis ta emale ära. Astrid Lindgreni raamatud mulle meeldivad. Ainuke teos, mis pole minus erilisi tundeid tekitanud, on ''Pipi Pikksuk''. Ei tea miks, aga see on mind külmaks jätnud. Teised raamatud aga, niipalju kui ma neid ka lugenud olen, on see-eest räbalaks lugemiseks mõeldud. Tõesõna. 

Hunnik pilte. Mõni on väga kummaliste mõõtmetega...

Aga tänane päev. Ütlen vaid nii palju, et pean joonistama ja kirjutama. Õhtul, kui asi valmis, annan teada, mida ma täpselt tegema pidin. Ja kellele. Las jääda mõni saladus kah. 

Ja üks asi veel. Sain oma pildid ilmutamisest kätte. Osad jõudsin juba albumisse panna, osad mitte, sest tirtsu albumis pole piltide jaoks nurki ning on vaja sinna liimida. Ehk lähipäeval ostan liimi ning kleebin ka need albumisse ära.