Kaks

Laupäeval pidin oma kallile teisele poolele midagi ostma üllatuseks. Ostsingi siis. Tervenisti kaks asja. Esiteks kuna ta on ikka alati tahtnud aukudega juustu (augud on paremad, kui juust ise), siis ostsin talle kolmnurkse augu-juustu, kus augud on olulisema tähtsusega. Teiseks ostsin talle sokid. Mitte tavalised, vaid bambus-sokid. Jup. Okih, 75% on seal bambust, ülejäänud oli vist akrüül ja polüester või muu tehiskiuline värk. Põhiline on siiski too bambuskiud, mis on sokkideks kootud. 

Ja alles nüüd ma taipasin, kui hästi kokkusobivad
asjad! - Juustuhaisuga sokid ja puhas juust! 

Tegelikult oli oluline just südamekujuline
õhuauk.

Eilse ja tänase pean varsti järgi tegema. 

Eile pidin käima vanalinnas nagu turist ning pildistama nagu turist ja tegema ka selfisi (enekaid kui soovite eestikeelset vastet, kuigi mõlemad on minu arvates päris jaburad sõnad, see selleks). Seda siis vähemalt minimaalselt tunniga. Eks ma siis varsti lähen ja tutvun Tallinna vanalinnaga...

Täna aga pidin tegema midagi süüa, mida ma pole varem teinud ning mis oleks tsipakene ka väljakutse minu jaoks. Vat, ei leidnud midagi, mis oleks mu jaoks väljakutse. Toidutare on küll valikuid täis, aga kuna mul ahju pole, siis langevad osad asjad välja, mis mulle isegi sobiksid. Otsin ja küll siis leian minagi poolkeerulise toidu, mida teha tahaks. 

Pikk loba

Ei hakka vabandama. Hakkan parem kohe pihta. 

Täna pean üllatama oma meest, ostes või tehes talle midagi. Peanupuke aga tööle ja tegutsema!

Eilsest pidin hakkama aga välja mõtlema jõulukinke. Juba! Tegelikult on jõulud ju kohe-kohe saabumas. Siinkohal on konks ka - ikka isetehtud jõulukingid. Osad mõtted ja ideed on mul juba olemas. Ühed on nii enam-vähem ise tehtud, vähemalt teen ise midagi juurde, sest aitab küll sellest poe ninnist-nännist! Näiteks ma tean, mida teen oma peres vanematele ja õdedele ja nende elukaaslastele. Veel tean, mida teen oma pisitütrele. Ülejäänud on veel pool-lahtine. Eks ideed tulevad. Neid ainult ei saa siin ette loetleda, nii rikub üllatuse ära!

Siis päev enne eilset pidin lugema telegram.ee'st kolm artiklit. Tohohh tonti! Kusjuures see on väga huvitav lehekülg ja seal on tõesti lugemisväärt artikleid. Artiklid on suht-koht pikad. 

Leidsin just endale ühe huvitava ja üllatus! - suht lühikese artikli (mitte et ma seda taotluslikult oleks otsinud, aga pealkiri oli köitev) - ''Vabadusest ja armastusest'' (http://www.telegram.ee/arvamus/vabadusest-ja-armastusest#.VDja42d_tIE). Toob jälle välja kooseluseaduse asju. See tähendab räägib geidest ja nii. Mees ütles mulle, et mis oleks siis, kui tegelik norm olekski see, kui naine elab naisega ja mees mehega ning too nn tavasuhe - mees+naine - on väär? Äkki varsti elamegi taolises ühiskonnas? Ärge nüüd mõelge, et ma olen kooselu seadusele vastu või ma ei salli omasoolisi paari. Absoluutselt nii see pole! Vastupidi, kui inimene on õnnelik omasoolisega ja tõesti armastab teda, siis mina olen kahe käega poolt. Nagu artiklis on välja toodud, et südant ei saa sundida. Ja kui ka saab, siis see pole enam kvaliteetne elu vaid pealesurutud käitumisnorm, mille järgi lihtsalt peab elama. Üks asi mind tõesti natuke häirib ja ei meeldi, nimelt nood geiparaadid. Ütlen kätt südamele pannes veel korra: minu pärast olgu ja elagu, mul on vaid hea meel, aga miks peab seda siis nii propageerima? Muidu võiks ju elujõulised valgenahalised heteromehed kah enda paraadi teha. Või ükskõik kes teine. Mustanahalised, et neid Ameerikasse orjadena viidi. Juudid, et natsid neid maailmasõja ajal hävitasid. Jne jne jne. Samas ikka pean rõhutama - olen õnnelik, kui inimesed on õnnelikud. Ükskõik kellega siis. 

''Vaimuhaigus šamaani pilguga: sild teistesse maailmadesse'' (http://www.telegram.ee/vaimsus/vaimuhaigustest-samaani-pilguga-sild-teistesse-maailmadesse#.VDjdGGd_tIE). Mine muffi, mis lugu! Ausalt, tundub, et pea kõikidel tänapäeva inimestest võib tulla ravitseja, kui seda artiklit lugeda. Sest nii kiire elutempo juures, nagu meil on, on igaühel võimalus depressiooni põdeda. Tuleb välja, et vaimuhaigus polegi lihtsalt haigus vaid see on uue ravitseja vmt sünd. Tõsiselt. Läänemaailm teeb lihtsalt asjad hullemaks ja paisutab üle. Artiklit lugedes tuli meelde üks film, mille nime ma ei mäleta, kus nn hullude inimeste koljudesse puuriti auke, et siis halvad vaimud välja pääseksid. Siit edasi minnes oleme ju läänemaailmas nagu nõiapõletajad inkvisitsiooni ajal, kus valimatult põletati inimesi, kes väidetavalt olid nõiad. Nüüd aga surume lihtsalt maha kõik nn hullud, topime ravimeid täis ning halleluuja! - äkki juhtub ime ja ''kuri vaim'' väljub kehast ning inimene saab terveks. Soovitan seda artiklit lugeda, sest minus tekitas see väga vastakaid tundeid. Viha läänemaailma ravimisviiside vastu ning lootust, et kõik võib veel minna paremaks. See on lihtsalt nii... Kahe otsaga lugu. 

''Milline oleks elu, kui sulle antakse raha niisama, mitte millegi eest?'' (http://www.telegram.ee/arvamus/milline-oleks-elu-kui-sulle-antaks-raha-niisama-mitte-millegi-eest#.VDjhvWd_tIE). Mulle! Mulle! Mulllllleeeee! 1000 euri kuus ja nii aasta otsa ja mitte millegi pärast ei pea muretsema? Vat, sellest ei ütleks kohe kindlasti mitte teps ära. Inimene lihtsalt kogub annetuste teel raha, et - alguses üks nüüd juba päris mitu - inimest saaksid elada aasta otsa nn ööl käimata, kui ei soovi, sest igakuine sissetulek mitte millegi eest on 1000 euri. Ilus kobe summa. Väga meeldib tema ütlus: ''Ma tahan näidata, et peaaegu kõik teeksid oma eluga midagi kasulikku, kui neil oleks raha - see ei kehti vaid sinu (intervjueerija) kohta. Inimesed tahavad omalt poolt ühiskonda midagi panustada. Tuleb vaid laste neil seda teha''. Sinisilmselt ma arvan, et nii see ka on. Loomulikult on ka erandeid, kes ei teeks mitte midagi vaid tõesti passiks niisama lage. 

Oeh, liigub edasi artiklite juurest. Kolm on läbi loetud nagu naksti! Ja on veel tohutult artikleid, mis lausa püüavad tähelepanu. Igatahes, veel üks asi, mis edeneb mulle päris jõudsalt. Nimelt pean kohvita nädal aega elama. Jup. Iga hommik teen tavaliselt endale väikese kannu kohvi. Mõnikord isegi kaks. Päevas võib minna teinekord isegi kolm kannu kohvi. Sõltuvus. Kohvihoolik. Nüüd aga pean 8.-14.okt olema kohvivaba. Huvitav, kas latte on kohv? Itallaste jaoks on see valekohv, sest sisaldab rohkem piima kui kohvi. Sellega patustasin korra. Aga muidu mitte midagi. Käsi südamel.

Raamatu sain ka üleeile läbi. Kuna selle teose järgi on tehtud ka film, siis vatasime filmi ka ära. Nutukad on mõlemad. Tõesti. Selliseid raamatuid ei tohiks kirjutada ma ütlen. Ülejäänuga on nii nagu on. 

Soovitan lugeda. Tõesti. On küll noortekas,
aga siit on ka täiskasvanuil midagi kõrva taha
panna. Ilus ja südamlik, aga valus.

Tohohh Tonti!

Pikk paus on vahele jäänud. Taaskord. See-eest on positiivseid uudiseid. Nimelt olen saanud hakkama mõne asjaga, mida olen pikka aega kas edasi lükanud või pole neid teha jõudnud. Taaskord alustan viimasest ettevõtmisest. Ehk siis tänasest. Täna pean nimelt lugema Imelisest Teadusest/Ajaloost mõned artiklid läbi. Kuna mu vanemad ostavad emba-kumba neist ajakirjast, siis lähen nende juurde ja laenan. Viie päevaga pean läbi aama. (Kahjuks on kurb uudis ka - see silt, kus mu tänase päeva väljakutse kirjas on, on kuhugi suunas kaduma läinud... Kui üles leian, panen tõestuseks ka pildi üles.)

Nüüd aga, olgem ausad ja otsekohesed, on mul järg ikka päris sassis. Seepärast kirjutan üles ka märkmikusse ajalises järjekorras asjad, mis mul tegemata on, et oleks hea järge pidada. Laisk olen olnud. Üks põhjus. Põhjus number kaks on, et päris kiire on ja tegusad päevad. Enne oli igav ja vahtisin lage, nüüd aga tuhat ja üks toimetust ajavad teineteist taga. Saatuse vingerpuss ma arvan. Hakkama pean saama. Alla ei saa hetkel ju anda. Igatahes jätkan.

Eile oli imelihtne. Pidin ostma endale lille. Õnneks või kahjuks käisin ma pühapäeval terve päev ringi, et ostan astreid ja ostan astreid. Ostsingi. Seepärast lugesin eilse ülesande pühapäeval tehtuks. 

Ilusad lilled, kuigi mulle meeldivad tsipakene rohkem
suuremaõielised astrid, aga neid kahjuks polnud...
Hooaeg saab vist läbi...

Päev enne eilset - pühapäeval - anti mulle selline ülesannet, et pean vaatama minema päikesetõusu. Imelihtne! Aga hommikul üles saada on imeraske. Kui ikka laps ei taha, et ma öösel magaks, siis kohe ei saa voodist üles. Samas nüüd peaks asi lihtsam olema - päike tõuseb nimelt juba peale poolt kaheksat. Ehk varsti-varsti lähen vaatan ka tõusu ära. Laps hommikul riidesse kibens-käbens ja minek! Küll ma pilti ka teen. 

Laupäeval aga (etteruttavalt, ikka veel tegemata... Tohohh pele...) pean kirjutama armastuskirja põhimõtteliselt ja selle pudelisse toppima ning merre viskama. See pole veel kõik: kindluse mõttes peab ka oma telefoni numbri jätma, äkki keegi helistabki! 

Ja siis reede... Emm... See oli siis ülesanne number... Kohe tuletan meelde... Eh, tuleb välja nagu oleksin sellest juba kirjutanud, et pean kolm päeva ilma magusata üle elama. Huvitav huvitav. Kuupäevad nigu ei taha klappida. Aga okih, pole hullu! Kõik ülejäänud detailid aga klapivad. Magusata elu... Kohutav! Ei tule üldse välja. Üritan mis ma üritan. Samas eile elasin üle ja täna üritan ka üle elada. Pühapäeval ma ka vist midagi magusat ei tarbinud. Mesi jääb välja, sest väike tõbisus on küljes ning mesi ravib. Ma eeldan. Ja moosid ka nagu ma ennist juba kunagi ütlesin. 

Lõpetades asjad, mida ma pean tegema ja mis mul tegemata on, siis siia juurde asjad, mis mul veel juba - õnneks ja viimaks ometi! - tehtud on. 

Käisin ja vaatasin pühapäeval päikeseloojangut. Tõesti, päris keeruline on Lasnamäel loojangut vaadata, kui igal pool puud ees on, aga nägin ära ja väikese jäädvustuse tegin ka. Mitte, et seal midagi väga näha oleks, aga tehtud!

Lauluväljaku lähedal puude tagant püüdsin sellise pildi. Ja
kujutage vaid ette - päike loojub nõnna kiirelt, et ei jõua
hingatagi, kui juba kadunud on! See tuli tervest kibekähku
tehtud seeriast kõige parem välja. Vähemalt võib aimata,
et kuhugi puude taha kadus päike.

 

Teiseks suurpuhastus, mille tegemiseks oli mul küll kolm päeva, aga mis venis. Eile sai tehtud. Võtsin kätte ja koristasin ka kapid ära (üks väike kapike jäi küll tegemata, aga vaatab sellele läbi sõrmede. Küll ma seda ka teen).

Üks asi veel. Vahetasin raamatu. Nimelt too kiriku-värk ja Hugo olid ikka liiga rasked. Tõesti, kunagi ma võib-olla olen nii tubli ja suudan tema raamatuid lugeda, aga hetkel mitte. Võtsin uue raamatu, millest on isegi film tehtud: ''Süü on tähtedel''. Huvitav lugemine. Loen läbi ja mõtlen, kas tasub ka filmi vaadata. Pidi olema nutukas. Seega midagi täiesti mulle. 

Vaikus enne tormi

Mitu päeva on vahele jäänud. Nüüd lihtsalt pean end kokku võtma ja tagantjärgi kõik ette loetlema, mida olen tegema sunnitud ja kuidas läheb. Kehvalt, olgem ausad. Kool oli ning see võttis suurema osa mu ajast (mis sest, et ma eriti koolis käia ei jõudnud, aga vähemalt stressasin sama palju kui teised või isegi rohkem). Sellest tulenevalt laon kõik nüüd ette. Alustan viimasest ehk siis tänasest väljakutsest. Ja see on juba väljakutse. Minu jaoks.

Kolm päeva ilma magusata. Ei komme, šokolaade, kooke... Ja kõike muud taolist. Hea, et täna, sest eile sain just šokolaadikooki. Nii et pean siis vastu pidama. See pole kerge ülesanne. Vääratada on väga raske. Siit vaid küsimus: kas moos kuulub magusa alla või mitte? Sest iseenesest kui mu tädi tegi moosi rabarberist ja pani sinna kaneeli, siis see pole ju nagu magus asi? Või on? Igatahes ma arvan, et moosi ma võin süüa. Kodutehtud asjad, siis võib tarbida. Aga muu kõik - küpsised, küpsetised jmt kraam jääb välja. 

Niih, aga kerib nüüd aja eilsesse. Nimelt pean ma kolme päevaga (taas kolm päeva, eks) tegema kodus suurpuhastuse. Alustasin sellega juba eile. Köögi kapid sain kõik puhtaks tehtud. Jup, võin käe südamele panna, et kiskusin kappidest kõik asjad välja, mis seal olid, ning puhastasin need ära. Ka uksed. Nüüd pean siis veel teiste kappidega nõnnamoodi tegema. Akende pesu jätan vaid ära. Neid ma alles ju pesin, kui kolisime, kuigi nad vist tahavad veel kord pesemist... Eks ma vaatan, kas jõuan või mitte. Homseni on ju aega küll! 

Seda eelmine ülesanne oli siis... Meenutame ja vaatame arhiivist... Ehk siis kümnenda päeva väljakutse. On keegi kunagi kokku trehvanud videoga - https://www.youtube.com/watch?v=sSby1UUhyts ? Vist mitte. Pean nädal aega järjest oma käelihaseid treenima. Kas olen seda teinud? Eii! See ei päästa mind sellest. Pean ikka tegema ja nädal aega. Kui pole kolm päeva teinud, lükkub lihtsalt edasi. Lihtne. Edu mulle.

Oeh ja siis üks asi veel ning peaksin vähemalt postitusega ühel pool olema. 

Pean tegema oma kallile mehele ülekere massaaži. Pole seda talle ammu teinud. Ja siiani pole mahti saanud seda teha. Selle peab veel kaelast ära saama. Johaidii ma ütlen! Mis veel on tegemata - raamatu lugemine! Imekombel polnud mu vanemate juures ka ühtegi raamatut, mida ma loeksin. Samas pidi olema suvaline raamat. Kus häda kõige suure, seal abi kõige lähemalt. Just leidsin, et meil siiski on üks raamat, mida ma tõesti pole varem lugenud ja see on täitsa suvaline - ''Jumalaema kirik Pariisis''. Aeg läks käima nüüd! 

Šallalaalalaa! Edu mulle kõige sellega. Varsti olen omadega sassis kah! Hakkama peab saama, nii palju kangust  mul ikka veres on. 

Uue nädala alustuseks

Eilne ülesanne jäigi kahjuks eile kirjutamata. Pole hullu! - Mis üks päev tegemata, see teine päev tehtud! Ära tegin. Väljakutse, või pigem joonistamine, nagu ma juba mainisin, kõlas järgnevalt: 

Vot nii. Eks ma siis võtsin paberi ja pliiatsi kätte ning hakkasin joonista. Andke palun kohe ette andeks ära: pole ammu joonistanud ja käsi pole veel soojaks saanud. Sellest tulenevalt näeb nn kaart välja pigem lapse solberdis kui tõsiseltvõetav kaart, kuhu on sisse kirjutatud midagi ilusat. Teile tõestuseks ikka kah, et joonistasin, muidu võite ju arvata, et niisama petan ja ütlen; ''Joonistasin ma jee.'' 

Väike jõehobusekene. Sellega on meil eraldi teema, mida siinkohal lahkama ei hakka. Tõesti - oskan ka paremini, kui vaja. Vist siis polnud väga vaja... Mis kaardile sisse kirjutasin, vat see on tõesti saladus. Midagi ma kirjutasin küll. Laske siinkohal oma fantaasiatel lennelda!

Tänaseks väljakutseks, sel korral tõesti väljakutseks, sai taaskord lugeda. Nagu ma poleks midagi muud teinudki, kui vaid lugenud küll raamatuid ja ajakirju ja varsti ei-tea-veel mida. Võite mõtlema hakata, et äkki tõesti on mul ainult lugemisega seotud asjad kirja pandud. Ausalt öeldes arvan ma nüüd seda ise ka. Omast arust vaid sai ka midagi muud kirjutatud... Jääb neid ootama. 

Tänase ülesande pean homse varna lükkama, sest mul lihtsalt pole kodus ühtegi raamatut, mille järele käsi tõuseks ja tahaks seda lugeda. Homme lähen võtan ühe raamatu. Üks jäi isegi vanemate juures silma. Samas nädal on niikuinii aega, et lugeda. Seega ei kiirusta. 

Ühte asja loodan veel: et see nädal läheb paremini kui eelmine.

Ahjaa. Päikeseloojangu olen ikka veel võlgu... Vabandust. Luban vaid seda, et lähen seda vaatama ja teen pilti ka. Õnneks loojub päike iga päev üha varem... 

Homseniiii! (Loodame)

Nädal piinlemist

Hoihoii!

Esimene nädal saab piinadest läbi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et... - Alati saab ka paremini!

Eile jäi jälle kirjutamine vahele, aga see-eest teen täna selle tasa. Vahele ei tohi ju jätta, sest kui üks päev jääb vahele ja teine, siis kolmas on juba Issanda karjas. 

Eile pidin ma minema päikeseloojangut vaatama. Äpardusin. Tõsiselt. Iseenesest ma näen ka rõdul päikeseloojangut, aga ma pidin kirjade järgi välja minema seda vaatama. Mitte rõdul. Aga üritan täna selle tasa teha. Just vaatasin, et päike loojub täna - 28.09 - kell 19:04. Ma küll tõesti ei oska öelda, kus koha ma seda loojangut siin Lasnamäel vaatama hakkan, aga välja ma lähen ning üritan klõpsugi ära teha. Sest kiri käskis nõndamoodi.

Lasteraamatu lugesin ka läbi. Oeh, mis õnnis tunne mind valdas, kui seda lugesin. Kõik on raamatus nii ilus ja kuidagi... Soe. ''Madlikest ja Jaanikingu põnni'' lugedes läbis mind pidev soe ja hubane tunne, nagu oleksin isegi seal ja tajun, mida ütleb Alva ning kuidas käitub Madlikese isa ja ema. See lähedus, kuidas Madlike oma isale ja emale kõik pidi ära rääkima, et ei oleks teineteise vahel saladusi. Isegi maitulel käimise, kui Madlike pani ema keelust hoolimata uued sandaalid jalga, rääkis ta emale ära. Astrid Lindgreni raamatud mulle meeldivad. Ainuke teos, mis pole minus erilisi tundeid tekitanud, on ''Pipi Pikksuk''. Ei tea miks, aga see on mind külmaks jätnud. Teised raamatud aga, niipalju kui ma neid ka lugenud olen, on see-eest räbalaks lugemiseks mõeldud. Tõesõna. 

Hunnik pilte. Mõni on väga kummaliste mõõtmetega...

Aga tänane päev. Ütlen vaid nii palju, et pean joonistama ja kirjutama. Õhtul, kui asi valmis, annan teada, mida ma täpselt tegema pidin. Ja kellele. Las jääda mõni saladus kah. 

Ja üks asi veel. Sain oma pildid ilmutamisest kätte. Osad jõudsin juba albumisse panna, osad mitte, sest tirtsu albumis pole piltide jaoks nurki ning on vaja sinna liimida. Ehk lähipäeval ostan liimi ning kleebin ka need albumisse ära. 

Vist juba viis

Natuke juba räbaldunud versioon, aga
 see-eest ka palju-loetud!

Tänaseks peaks juba tehtud olema viis väljakutset. See tähendab, et viiest peaksin teoorias olema lahti saanud. Olengi. Topsi seest. Mõni ülesanne on vaid pikaleveniv. Näiteks tänane, kus pean nädalaga läbi lugema ühe lasteraamatu, mis mulle lapsena meeldis. Olgem ausad, mu lemmik oli siiski ''Bullerby lapsed''. Teine lemmik oli ''Veel üks Lotte'', aga kuna tõesti ei olnud neid kahte raamatut koheselt võtta ja raamatukokku ei saanud ma täna minna, siis pidin leppima olemasolevaga, mis mulle ka loomulikult väga meeldis ja hetkel loen seda nii, et pisar silmis. Nii tore raamat lihtsalt! Samuti Astrid Lindgreni looming: ''Madlike ja Jaanikingu põnn''. Selline tore raamat. Mulle ikka meeldivad need kahe õe seiklused. Ja kui ma ei eksi, siis vist selles teoses oli see, kus tüdruk küsis nende pere teenijatüdruku (ei ole päris teenijatüdruk, aga inimene, kes aitab nende pere majapidamises), kuidas sa pesu pestes nii rõõmus oled. Ning too tüdruk vastab, et järgmine pesupäev on ju alles nädala pärast! Või midagi seesugust oli. Ühesõnaga, kui too koht mulle ette jääb, siis ma kohe tsiteerin seda hea meelega. Hetkel olen kümnest kaks peatükki läbi lugenud. Lehekülgede seis on 181st 41. Nii et üks osa on ilusti läbi loetud. Jätkan samas vaimus, ehk õnnestub enne koolinädalatiki läbi saada! 

Eks homme annan jälle teada, kus ja kaugel omadega olen. Soovitan seda lasteraamatut lugeda igatahes küll kõigil, kel on isu lapsemeelsuse järele või kelle elu on tsipa liiga tõsisevõitu kiskunud. Toob naeratuse suule ning tõestab, et elus polegi kõik must ja valge. Et miskit ilusat ja värvilist on meil ikka ka.

Eilne ajakirja lugu siis. Vist olen ikka viis artiklit juba läbi lugenud, aga pead ei anna. Jätkan lugemist, sest üle pika aja loen mõnd head ajakirja. Olen seda ajakirja vist isegi mõned korrad poelettidel silmanud, aga olgem ausad - eile oli esimene kord, kus sellele ka tõsist tähelepanu pöörasin. Ostsin ju siiski selle. 

Ei ole ju väga Kristina nägu?

Esikaanel figureerib telemaastikus tuttav Kertu Moppel. Et kes siis? ''Padjaklubi'' vaatate? Vaatate. Ma vähemalt eeldan, et mõned ikka vaatavad seda. Teine hooaeg siiski käimas juba. Isegi mina olen sellele pilgu peale visanud. Päris koomilline seriaal eestlaste poolt taaskord. AGA ei taha ma sarjast rääkida. Vaid Kertu Moppelist. Kertu Moppel on Kristina. Prill. Noh too viriseja ja hull korraarmastaja, kui nii võib öelda. Kui ei teaks, ei tunneks teda piltidelt äragi! Ta õppis alguses kunstnikuks, hiljem alles läks näitekooli. Ja sedagi lihtsalt katsetele, et vaatab, kas saab sisse. Saigi! Nüüd on vabakutseline. Kirjutab ja näitleb. Kuidas ta ütleb: ''Ideaalid peavad olema, aga elus tuleb siiski hakkama saada.'' Saame siis! 

Nagu ennist kirjutasin, lugesin läbi ka loo Woody Allenist. Pigem intervjuu. Teate, et talle ei meeldi sinine värv? Ei teadnud. Ma ka mitte. Olgem ausad, ega ma ta eluga väga kursis pole, midagi tean, aga mitte väga. Pinnapealselt, kui nii võib öelda. Igatahes, talle ei meeldi sinine värv. Miks? Argielus sobib, aga mitte filmides. Sinine on lihtsalt liiga külm toon ja seda ei saa soojemaks teha. Alleni filmid on aga soojatoonilised. Nii on lood. Jällegi väga põnev lugemine. 

Siis olen lugenud veel mitu lühikest artiklit: ''Normaalsusest'' (naine kirjutab oma uuest väljavalitust ja sellest, kellega ta on varem koos olnud ja miks on tal varem olnud teised valikud meeste osas, kui nüüdne väljavalitu), ''Liiga vana, et noorelt surra'' (väga mõtlemapanev lugu sellest, kui vanana me end sisimas tunneme ja kas me kõik tunneme end mõnikord 6-aastastena), ''Lihtne, mugav, rõõmsameelne'' (lühike moelugu tüdrukust Ilmar Raagi filmist ''Ma ei tule tagasi'', kus neiu räägib, mis riided jmt talle meeldib ja mida pigem eelistab kanda ja kõik sinna juurde kuuluv).

Viis artiklit nagu niuhti käes! Eks ma loen veel ja kui leian huvitavaid artikleid, annan kohe ka teada. Imekombel väga huvitav ajakiri siiski. Peab rohkem end sellega kursis hoidma. Ja muide - hind on kõigest 3,90! 

Kolm artiklit ka jäädvustasin. Et oleks ikka näha, et lugesin. 

Siiski-siiski, jääb homset päeva ootama, ehk joppab ja tuleb midagi muud peale lugemise.

Kolm ja neli, mu väike veli

Vabandused kohe ette ära, et eilne ja üleeilne päev nii jõhkralt vahele jäid. Vabanduseks on vaid see, et päevad olid nii meeletult tihedad ja kiired, et lihtsalt polnud mahti ei oma ülesannetele tähelepanu pöörata (siit tuleb miinus mulle) ega ka siia midagi kirjutada. Aga sellele vaatamata tegin eilse ja üleeilse ülesande tsipa hilinemisega, sest siiski ainuke vabandus, mis aktsepteeriv mu ülesannete tegemata jätmist, on kool. Või see, kui olen nii haige, et lihtsalt ei jaksa voodist välja tulla. Aga see vabandus on lastega naistel ju vastuvõetamatu!

Ülesanne kolm...

Igatahes üleeile tuli mulle ülesandeks, et pean jõuluvanale kirja kirjutama ning selle ära postitama. Kirjutasin kirja valmis ja nüüd on vaja see lihtsalt ümbrikusse toppida, mark peale ning siis postkasti panna, et see siis ikka kuhugi Lapimaale saata.

...ja neli

Eilne ülesanne oli osta ajakiri, mida ma pole varem ostunud ega ostaks ka tulevikus. See oli raske. Passisin ja vahtisin ajakirja letis ajakirju ja mõtlesin, et mida ma tõesti enam kunagi tulevikus ka ei ostaks. Ja tuli välja, et hea meelega loeksin kõiki! Isegi TM ja TopGeari. Sest tõesti, need on huvitavad. Siis mõtlesin endamisi, et muudan tsipa ülesannet (erandkorras või nii, kuigi tean, et see on asjast möödavaatamine) ja võtsin ajakirja, mis läheb kokku mu erialaga - Mood. Kolm artiklit olen juba läbi lugenud ja täiesti põnev on! Järgmisena loen artiklit Woody Allenist. Jaa! Isegi temaga on intervjuu tehtud. 

Pea kaks lehekülge kirja Jõuluvanale

Nii aga tänaseks sain lugeda lasteraamatut. Tohohh tonti ütlen ma vaid, ainult lugemine ongi. Tundub, et mul muid ülesandeid polegi... Kuigi mul on seal topsis ka jooksmisi ja treenimis-värke. Aga küll siis asjad tulevad õigel ajal. Hetkel ei pea tulema.

Muide, mu teise päeva väljakutseks oli lehvitamine autojuhtidele, kes mind üle tee lasevad. Totaalne äpardumine, ütlen ma ausalt. Lihtsalt kolm päeva oli seda aega teha ja selle aja jooksul ainult üks auto lasi mind üle tee. Lehvitasin siis talle. Lihtsalt ei sattunud kohtadesse, kus autod peaksid mind üle tee laskma. Või sõitsin ise autoga. Nii et seda peab veel kordama kunagi. 

Pildid ajakirjast ja minu loetud artiklitest lisan hiljem ning varsti lähen otsin lasteraamatu, mida tahan lugeda. Ma vist isegi tean, mida. Tuleb lihtsalt lugemismaraton. Jebidijee!

Päev kaks

Liiga lihtne väljakutse, või kuidas?

Ikka veel stiilis Igav. Noo kohe ei tulnud midagi, mille nimel väga pingutada. Täna tuli siis silt, et pean järgmised kolm päeva lehvitama kõikidele autojuhtidele, kes mind ülekäigurajal üle tee lasevad. Ilmselgelt lihtsalt lihtne ja veidike igav. Olgem ausad: kui tihti ma ikka ülekäiguradadele satun, kus valgusfoore pole? Eriti veel selliste sügisilmadega. Aga ülesanne on ülesanne. Mis selle ülesande juures oluline on: tavaliselt ma viipan või noogutan autojuhtidele, et neid tänada, aga nüüd pean LEHVITAMA, mitte lihtsalt viipama. Selles on vahe. 

Ma siis jätkan lehvitamisega. Võib-olla peaks ka valgusfooride juures autojuhtidele lehvitama? Ka hea mõte...

Lisan ka pildid, milled oleksin pidanud varem lisama, aga lihtsalt olen tsipa liiga laisk. Ehk on see mööduv haigus.

Minu purgike väljakutsetega. Et ikka on miskit seal sees
 ja ei tee neid igal hommikul valmis

Ja ka eilne - esimene - ülesanne

Esimene päev

Algus on lihtne: ''Ilmutada vähemalt 30 pilti, st lasta ilmutada, ja panna albumisse''. Tehtud! See tähendab tegin täna arvutis piltide ülevaatuse. Johaidii ütlen ma vaid! Pilte nii palju ja siis vali, mida ilmutada ja mida mitte. Mida tahaks albumisse (nii lapse enda albumisse kui ka teise albumisse) ja mis võib ka niisama elektrooniliselt jääda. Aga tehtud sain! Valisin välja pea 80 pilti, millest 40 (vist oli ikka nii palju...) läks ilmutamisse Klicki. Väidavad, et eeldatav valmimisaeg on 3.okt. Jääb ootama! Ehk siis saab ka teilegi tõestada, et jah, ma ikkagist viisin pildid ilmutamisse!

Lihtne ülesanne või väljakutse. Eks? Liigagi lihtne? Eile jäi mainimata, et mu ülesanded-väljakutsed polegi midagi nii suursugust, nagu ''Käi terve päev ringi klouni punane nina ees''. Ei. Tegemist on üldjoontes asjadega, mille olen edasi lükanud või mida ma niisama ei viitsi teha. Jah, ma üritan lisada veel ülesandeid juurde ja ehk ka selliseid, mis nõuavad mult rohkem julgust. Stiilis klouni-punane-nina. Jääb vaid loota, et pean esimesed 30 päeva vastu pluss väljakutsed muutuvad huvitavamateks. 

Homse huvitava päevani!

Sissejuhatuseks

Nonii. Kunagi mõned aastad tagasi tegin endale iga päeva jaoks ülesande. 365 ülesannet, et terve aasta saaks täidetud. Mõtlesin, et olen tubli ning vaatan, kas suudan üle enda varju hüpata. Võib-olla kuu aega pidasin neid tehes vastu. Võib-olla isegi mitte seda. Ei tea, mis juhtus, aga asi jäi soiku.

Täna, lapsega jalutamas käies, mõtlesin, et kuidagi igavavõitu on. Mitte et 7-kuuse tirtsuga nüüd igav oleks, aga üksluine. Üks ja sama jama ja rutiin. Tahaks midagi enamat. Niisama ei juhtu siin ilmas midagi. Mõtlesingi, kuidas oleks võimalik vürtsi lisada. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga leidsin, et vaatan, kas suudan sel korral üle oma varju hüpata. Teengi seda! Sel korral võtan asja vaid mõistusega. Alustan 30 päevaga. Kui selle ilusti üle elan, siis jätkan. Loomulikult on mul endale ülesandeid välja mõeldud ja kirjutatud juba 50 päeva jagu, kui mitte rohkem. Nii on valikuvõimalust vähemalt! Homsest hakkan pihta.

Panin paika enda jaoks ka mõned reeglid. Kuna osad ülesanded on mitme päevased, kestavad nädal või mõned päevad, siis leidsin, kui saan ikka mitu ülesannet, mida pean tegema mitu päeva, siis vahetan mõne ülesande välja. Nt kui mul juba on tänaseks kolm ülesannet, mille kestus on mõni päev kuni nädal, ja saan veel ühe ülesande, mis kestab mitu päeva, siis vahetan selle välja. Niikuinii tuleb ju tema kord ka! Lisaks annan endale rohkem ka hingetõmbepause, eriti, kui on kooliaeg. See aga tähendab, et ülesanded lükkuvad edasi ning pean nad ikka järgi tegema. Kohustustest ei vabane. Noh ja oli veel midagi, mida enam ei mäleta. Küll meelde tuleb. 

Igatahes homme alustan. Annan iga päev (vähemalt üritan) teada anda, kuidas läheb ja mis ülesande sain. Fotojäädvustusi tuleb ka niikuinii. Edu mulle vastupidamiseks!